See artikkel räägib taevakehast; kalendrikuude kohta loe artiklistKalendrikuu.
Margaret Macdonald Mackintosh, "Kuu hõbeõunad" (1912)Evelyn De Morgan,"Kuukiired kastavad end merre"(1918)Hjalmar Munsterhjelm, "Kuuvalge öö" (1883)Rita Greer, "Thomas Harriot (1560-1621) ja tema sõber Christopher Tooke 26. juulil 1609 kuuvaatlust tegemas" (2009).
Kuu onMaa ümber tiirlev taevakeha, mis on tavaliselt Maa pealt palja silmaga nähtav.
ROMEO: Nii tõesti nagu kastab õnnis kuu neid viljapuude latvu hõbedasse... JULIA: Kuu nimel ära vannu, kuu on muutlik, tal iga kuuga ketas muudab kuju — niisama heitlik oleks siis su arm.
William Shakespeare, "Romeo ja Julia", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" V, (1966), lk 132
Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina.
Aga kevadööilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga...tont teab...
Kuu tõuseb ja liigub kiiremini, kuikoerad ta peale hauguvad. (lk 15)
Kuu on peeglikild, millega päike end öösel lõbustab; erutades maa silmi. (lk 16)
Kuu on aspiriinitablett, mille maakera aeg-ajalt sisse võtab oma kohutava peavalu vastu. Kui ta hommikul taevasse ilmub, ei ole valu veel üle läinud. (lk 28)
Kuu, kes varjab end paplite taga, mängib loodusega peitust, hõigates meeleheitlikult: "A-uuu! A-uuu!" (lk 28)
Looduse kauneimaid vaatepilte on, kui kuu neelab alla nahkhiire. (lk 31)
Igal ööl sõidab kuu peal jänest keegi, kes pole maksnud piletiraha. (lk 31)
Kassid lakuvad katusekivide tassidest kuu piima. (lk 32)
Kui taevas on maha mänginud kõik tähed, viskab ta kuuga kulli ja kirja. (lk 40)
Troopiline saar on suplev kuu. (lk 45)
Kuu kallistab kujusid. (lk 47)
Kuu on perroon, mille ääres kunagi ei peatu rong. (lk 49)
Pime kuu kõnnib läbi öö, kompides teed oma valge kepiga. (lk 54)
Meri oli sile, soe ja tume nagu mustsamet ning ükski lainesäbar ei kurrutanud tema pinda. KaugetAlbaania rannikut märkis taevaservas õrn punakas õhetus. Vähehaaval, minut minutilt see õhetus süvenes ja levis üle taeva. Siis äkki nihkus päratu veinpunane kuuketas küljetsi mägede sakilise kaitsevalli tagant välja ning heitis üle tumeda mere sirge veinpunase raja. Nüüd ilmusid lagedaleöökullid, kes hõljusidpuult puule hääletult nagu tahmaräitsakad ning huikasid hämmastunult, kui kuu ikka kõrgemale tõusis, enneroosaks, siiskuldseks muutus ja lõpuks tähtede seas sõudis nagu suur hõbedane seebimull.
Vanda keeras ringi, teda pahandas, et Andrej ei maga, aga ta ei näidanud seda välja.
"Tule vaata. Taevas on nailonkuu."
Andrej ajas end jalule, toas oli külm.
"Sa külmetad!"
Andrej embas teda, puudutas huultega taõlga. Vanda tõmbus kärsitult eemale.
"Sa vaata ometi!"
Kuu oli tõepoolestnailonist. Temast paistis läbi taeva teine külg koostähtede japimedusega. Temavalgus oli kunstlik, ilma metalse läiketa. Nad silmitsesid helendavatorgu, ja Vanda aimas ette, mida Andrej küsib.
"Kas sul tõesti pole kedagi teist?" küsiski Andrej.
"Sa oled naeruväärne." (lk 81-82)
Üle tänava seisis sisselangenud katusega majalobudik, ümberringi oli ülessongitud maa, selle taga aga uusehituse viis korrust. Kraanaõlg puudutas kuud.
"Nailonkuu," kordas Andrej, sedapuhku aga tähendas see vaid projekti. Võib-olla kutsutakse teda lõplikku varianti viimistlema. Ja kui ka ei kutsuta... Andrej põristas sõrmedega vastu aknaraami, tal tekkis igatsus kalkapaberi ja oma heade joonestusriistade järele. Ta pani uue sigareti ette ja jäi siis peaaegu millelegi mõtlemata üles kollase kera, selle nägude näo poole vahtima. (lk 108)
Ja ma ei leia paremat näidettolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kuilaev oli kesetookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, olivesi,taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett,õhku egaelu üleüldse. Isegi omavalgust ei ole tal — sellegi saab tapäikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.
Karl Ristikivi, "Kirjanduse ülesanded". Mana nr 35, 1969
Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89
On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kuipäeval.Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril.
Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 56
Nad lendasid madalal küngaste kohal. Kuu oli juba täiskuuks saamas - ja see oli tõeline lõikusaja kuu, vere- ja vasekarva. See tuli õhus rippuvast kõrrepõletamise suitsust. Kuidas saab põlevate nisukõrte sinine suits kuu punaseks teha, seda Tiffany ei teadnud ja ta ei kavatsenud selle väljauurimiseks nii kaugele lennata.
Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 259
Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustades hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud oma alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas üha metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu. Ekstaatilisest tantsust kasvasid aeglaselt välja selgemad piirjooned ning ühtäkki paistis kuu kogu oma külmas hiilguses. Ämblikuvõrguna laiali venitatud pimedusest kumas läbi valgus ja kiuliste pilvede küüniste vahelt võis välja lugeda ähvardust. Piitspeenikesed jätked voolasid lainetena pöörleva keha ümber.
Seda, mille kohta pole tõendeid, pole tõenäoliselt olemas. Mõned ütlevad, et pole ka tõendeid, et pole olemas. Aga nii võib ju väita, et Kuu on kollasestjuustust. Seda on raskem öelda pärast seda, kui inimesed on Kuul käinud, aga on ka neid, kes kuulutavad dokumenteeritud Kuul käimise võltsituks. Ja siis öeldakse: eks katsu öelda, et nii ei ole. Täitsa võimalik, et Kuu on kollasest juustust, ainult et see koht, kuhu astronaudid sattusid astuma, oli ebatavaline: seal oli juustu asemelkivi.
Kui kuusirp heidab sädelustöö-uttu, kus läbipaistvalt kumabpõld ning paim, maailmast võlutust täismuinasjuttu ja rajatust muhinges süttib aim. ... Joon seda sära, kahvatut ja rauget, kuihaldjat hällitab mind kiirte võrk. Ma kuulanvaikust, kõnekat ja kauget.
Ja iga lilleõis teab saladust, mets hoiab seda — et ring, mis kuu teeb ümber maa, on surma rada. Kuu nõiduslikku kangast koob, mis armas lilledele, kuu võluvõrgu koob, kõik elava ta sesse mähib. Ja kuusirp lilled hilissügisöil kõik maha õsub, ja igatsuses hardas iga lill kuu suudlust ootab.
Ja aeglasemaks muutub jalgeast öötaeva all, mis pühitsetud kuust. Kant ühisvaeva järelvärinast koos hardaltvaikime kui ühest suust.
Marie Under, "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25
On tuultepaeltes kinnijalg. Kuunaeratab kuisurnu palg - see mind ei lase silmast.
Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30
Põhjanael sirab ja särab. Ningöö on kui ploomimoos. Jõel nii soliidne ja suur kuiLenini preemialaureaat mõnuleb kuu. "Poisid, teemeuhhaad!" hüüab mu vana kamraad. Kirvesuppi me keetnud oleme, see on tulnud meil alati välja. Kas siis uhhaad kuust keeta ei saaks? Lõke lööb praksuma, sädemedtähtedeks lendavad, viiskütti on külmas ja näljas. Jões, mis kuikatel on suur, keeb kuu. Soovitan teilegi kuu uhhaad. Seda võib keeta alati, kui ei näkka just saak. Süüa külmalt ja pealesalatiks - sirtsuserenaad.
Eile kuulasime seda naisega (kontserdisaal oli rahvast täis Jankel ja Mari-Ann olid ka seal) ... Üheletüdrukule tuli meelde pikkpoiss ja kuu jaHirvepark ״Tõepoolest huvitav jah kuidas küllBach..." mõtles ta
Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92
kuid mind on kuulda ümber uue maja kus pole ühtki leebet leinakaske kus aasalt põrkub lepakaarte kaja kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske
Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22
üks mu meeltesse vajutab marju ja unenäo sisse kaob kuu jättes järele mitu varju nii suurt nagu pihlakapuu
Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36
Sind mere kohalt salasõber hüüab kaugelt, kuldne kera, matkal üle lõunamaa, sind tervitab ja naerma panna püüab: "Kuu kaunis!Ilu pakud meile sa!"
Lauri Pilter, "Kevade on tulnud", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 26
