Tormame muretult kuristikku, kui oleme endale ette seadnud midagi, mis takistaks meid seda nägemast.
Blaise Pascal, "Mõtted", osa "Jumalata inimese armetus", 183/166. TõlkinudKristiina Ross. Logos ja Hortus Litterarum, 1998, lk 104
57. Sestseadus, õigesti mõistetuna, ei ole mitte niivõrd piirang, kui juhis vabale ja arukaleinimesele, näitamaks talle teed õige huvi suunas, ning ta ei kirjuta ette midagi enamat, kui on üldiseks hüvanguks neile, kes sellele seadusele alluvad. Kui nad ilma seaduseta saaksid ollaõnnelikumad, siis seadus, muutudes kasutuks, kaoks iseenesest. Ja ei vääri õieti piirangu nime see, mis seab meile tõkked, et vaid kaitsta meid kukkumastsoomülgastesse ja kuristikesse. Niisiis, kuidas seda ka poleks valesti mõistetud, seaduse eesmärk ei ole mitte keelata või piiratavabadust, vaid seda kaitsta ja suurendada.
John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", 6. ptk "Isalikust võimust". Tõlkinud Alar Kilp. Akadeemia 4/2007, lk 896
Tarkus onneedus ja see võib suhulluks ajada. Mõne inimese hinges peitub Catskillikotkas, kes ühteviisi suudab laskuda kõige pimedamaisse kuristikesse ja neist jälle välja lennata ja nii kõrgeleõhku tõusta, et ta päikesepaistelisestaevas nähtamatuks muutub. Kuid pidagem meeles, kui ta ka ainult kuristikes lendaks, on tegemist ikkagi mäestikuga, nii et mägikotkas on ka madalale laskudes kõrgemal kui teisedlinnud kõrge lagendiku kohal.
Herman Melville, "Moby Dick". Tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 460
Inimene on köis, mis kinnitatudlooma ja üliinimese vahele, – köis üle kuristiku.
Friedrich Nietzsche, "Nõnda kõneles Zarathustra". Tõlkinud Johannes Palla. Tallinn: Olion 2006, lk 11
146. Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse.
Friedrich Nietzsche, "Ütlusi ja vahemänge", 4. ptk teosest "Sealpool head ja kurja: tulevikufilosoofia eelmäng". Tõlkinud Jaanus Sooväli. Ilmamaa 2017
Katoliiklikud doktriin ja distsipliin võivad küll ollamüürid, kuid nad on mänguväljaku müürid. Kujutlegemlapsi mägise ookeanisaare kaljunukil haljendavalaasal mängimas. Niikaua kui kalju serva piiras müür, võisid nad pöörases mänguhoos kartmatult mürada, nagu kõige kärarikkamas lastetoas. Aga kui müür maha lõhuti, tekkis ilmselge oht kukkuda kuristikku. Lapsed ei kukkunud sinna; aga kuisõbrad nende juurde naasid, olid nad hirmunult keset aasa kobaras koos ega laulnud enam.
Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 192
[Oblomov:] "Sa oled noor, Olga, ja ei tunne kõiki ohte. Inimene ei suuda end alati valitseda; mingi põrgujõud tuleb tema sisse,pimedus laotubhinge üle ja silmi sõgestavadvälgud.Mõistuse selgus kaob: austuspuhtuse jasüütuse vastu — maruhoog pühib kõik minema; inimene kaotab aru; temas lõõskab kirg, ta ei saa enam enesest võitu — ja siis avaneb jalge ees kuristik."
Värin raputas teda.
"Noh, mis siis? Las avaneb!" ütles Olga suurisilmi talle otsa vaadates.
...ülesaamata on see kuristik, mis nende ja tema vahel on, ja seda laiem näitab ta temasilmis, mida rohkem taelu, kohuseid, seisusi ja inimesi tundma õpib. Siin ei ole silda, mis teda sellest kuristikust üle teisele kaldale viiks. Küll on inimesed ise selle kuristiku teinud, nad on ise oma mõttes vaheseinu ehitanud, aga seda kindlamalt on nad temavangis, et see nende enese aastasadadel armsaks saanud ja paksuks vanunudmõte on.
Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus onsilmapilke, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, agalõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.
