Jude ütles, et kõik taandub pigemkulgemise ja mitte rabelemise küsimusele. Ja kui sul on näiteks probleem või asjad ei suju, siis selle asemel, et end ära nikastada või vihastada, tuleb end lihtsalt lõdvaks lasta ja tunnetada, kuidas sa ühined kulgemisega, ning kõik saab korda. Jude ütles, et see on natuke sedamoodi, et kui sa ei saaust lukust lahti ja sorgid vihaseltvõtmega, läheb asi ainult hullemaks, aga kui määrid võtmele natukehuuleläiget ja püüad aimata, kuidas see peaks lukuauku minema, siis, heureka, see keerab! (lk 96)
Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka sedamaailma püütakse ettedisainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed. [---]Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.
