Ta [Oblomov] ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatudpilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida: /---/
"Köögis käib sel ajal kibetöö… lumivalgepõlle jamütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli panebtulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopibtainast, kord viskabvett välja…noad aina täksivad… hakitakse maitserohelist peeneks… tehaksejäätist… Enne lõunat on mõnus kööki sisse astuda, mõnel kastrulil kaant kergitada ja nuusutada, vaadata, kuidaspirukaid rullitakse, koort klopitakse."
Millest rääkides: kord lugesin maNew York Timesist ühe Ameerika meisterkoka artiklit, kes väitis, et üksi tõeline kokk ei hoiaahju lähedal ei õli ega ka midagi muud, sestkuumus rikub nende peenemad maitseomadused. Sellest olen ma sunnitud järeldama, et ma pole tõeline kokk. Mulle meeldib, kui süüa tehes on vajalikud asjad käepärast, ja just see teeb minu valmistatudtoidu heaks. Seepärast hoian ma koos oma tavaliseoliiviõli ning basiiliku-, tšiili- ja küüslaugumaitselise õliga ahju lähedal ka soja-, kala- ja Worcesteri kastet, kuiva valgetvermutit, Amontilladošerrit, Marsalat, Hiina küpsetusveini,saket ja mirinit. Kui ma ei saa toitu valmistadaspontaanselt, siis kaotan ma hulga lõbu ja huvi. Pealegi kasutan ma neid sel moel piisavalt palju, et ained saavad otsa enne, kui väidetavalt ahju kõrval seismise pärast mingid ained neist kaovad. (lk 16)
