See oli koduigatsus. Agakodu ei olnud Barcelona ja vanavanematemaja, vaid seeväikelinn ja väike maja, kus nad olid elanud tegelikult üsna lühikest aega, pealegisõja süngevarju all. Aga sealt oli talle meele jäänud midagi muud — soojadvalgedmüürid, mille päeval kogutudsoojusest jätkus pooleööni. Apelsiniõite ja kaprifooliumi lõhn. Inimesed, kes kõik üksteist tundsid ja kel selletõttu oli alati midagi üksteisega rääkida, kui nad õhtusel jõudetunnil kokku said.
Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 88
Siin toredad ja suuredlinnad Jakülad rohuaedades, Siin kuulen kaunist laulu, mängu, Näen rahvast uhkeis riietes — Kuid keskel selle ilu sees Mul põues kojuigatsus.
Anna Haava, "Võõrsil", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 53
Kord veel tagasi tahaksin, leidakodutee, kodumullas siismagaksin välja kõik silmavee.
Marie Under, "Põgenik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 13
