Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellelerusikahoobi andma, mõraneblahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end koguseltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikesekaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)
Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005
Tänaval ihuüksi seisevmaja - minu kodu - tahaks nagu öelda: "See lihtsalt ei saa olla tõsi." Ehkki oma tuttuute müüride ja õhukeste vaheseinte vahel pakub ta minusugustele "üksikutele naisterahvastele" mõõduka hinna eest üsnagi talutavat peavarju.
Kui sa kord juba oled "üksik naisterahvas", teisisõnu, omanike silmis must lammas ja paaria ühes isikus, võtad sa vastu selle, mis parajasti ette juhtub, sead ennast sisse, kuis vaid saad...
Maja, kus ma elan, pakub halastust ja peavarju tervele "üksikute naiste" kolooniale. Madalalaelisel poolkorrusel elab Youngi - Young-Automobiles'ist - tituleeritud armuke; tema kohal - krahv de Bravailles' "poputatud" sõbranna; kõrgemal - kaks õde-blondiini, kes võõrustavad iga jumala päev üht "väga lugupeetud" töösturihärrat; veel kõrgemal - näitsik, kes elab pöörast pummelda jaelu, ööl ja päeval kostab sealt kisa, klaveri klimberdamist, laulujoru ja tralli, aknast välja lennutatud tühjade pudelite klirinat.
"Häbi kogu majale," põlastas ühel päeval Young Automobiles'i maadam. (lk 23)
Quimet ütles, et viib mindemale näha, et on talle juba minust rääkinud ja et ema tahab kangesti teada, mis nägu tüdruku tema poeg välja valis.Pühapäeval läksimegi. Ema elas üksi. Quimet üüris tuba mujal, et mitte emale tüli teha, pealegi saavat nad sel moel paremini läbi, sest koos elama nad ei sobivat. Ema elas tillukeses majas ajakirjanike kooperatiivi kandis ja katuseterrassilt paistismeri jaudu, mis mõnikord vaadet varjas. Quimeti ema oli lainelise juuksurisoenguga käbe naisterahvas. Terve tema elamine oli täislehve. Quimet oli mulle sellest rääkinud. Voodipeatsis Kristuse kohal lehv.Voodi oli mustast mahagonist, kahemadratsi ja punaste roosidega kreemikapäevatekiga, mida piiras punane kroogitud palistus.Öökapi nupu ümber lehv. Iga kummutisahtli nupu küljes jälle lehv. Ja lehv igaukse käepideme küljes.
"Teile vist väga meeldivad lehvid," ütlesin talle.
"Lehvideta kodu ei olegi kodu."
Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 15
[Randolph Henry Ash:] Agapoeedid ei taha kodusid - või tahavad? - nad ei ole mitte kollete ja kodukoerte, vaidnõmmede jajahikoerte inimesed. Öelge mulle nüüd - mis Te arvate, kas see, mida ma äsja kirjutasin, ontõde võivale?
Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi olipisiasjades. Näiteks ilmus korragakülmkapi ukselegraafik, kus oli kirjas, millal keegi peabnõusid pesema,prügi välja viima või tubakoristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtutitelekast mingit tobedatfilmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt,naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunudperekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästidistsiplineeritudsõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausadepressiooni.
Jane'i jaoks oli kodu alaliseks murekohaks. Millist ja kus asuvat elukohta saaks ta endale lubada? Kuidas leida vallalisetütre jatädi rohkete koduste kohustuste kõrvalt aegakirjutamiseks? Kus omakäsikirju turvaliselt hoida? Oma kodu paistis Jane'ile ilmselt alati kättesaamatuunistusena. Ta oli loomingulise tööga suutnud küll kindlustada endale tillukese kapitalivaru, kuid isasurm sundis otsima ajutist peavarju üürikodudes või pendeldamasugulaste vahel, kes kasutasid teda odavalapsehoidjana. (lk 9)
Kuigi sageli arvatakse, et Jane'i elust puudusid armusuhted, on teada, et ta keeldus kindlasti vähemalt ühekosilaseabieluettepanekust, tema elu lähemalt uurides näeme kogunisti viit võimalikku partnerit. Usutavasti hoidus Jane teadlikult end abielukohustustega sidumast, kuna uskus, etabielu, varad ja kindel kodu võisid kujutadavanglat. (lk 11)
Jane näitas omaromaanides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele "kohendada oma kodukotust".Aadlikud renoveerisid oma maamõisu japarke, vaimulikudkiriklaid. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et "mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik". (lk 27)
Meie arusaam kodu jatöökoha eraldatusest, et kodu onprivaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud18. sajandi maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse majakoristamine ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine,toiduvalmistamine, koristamine - kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised. (lk 29-30)
Jane ja Cassandra õppisid niisiis kodus peamiselt seda, kuidas olla mõistlikud ja täitaühiskonna ootusi. Neile ei õpetatud, kuidas elul sarvist haarata ja sellesse sukelduda, vaid kuidas olla nutikad, kuidasjääda ellu. Tegu oli nendesamadetooride väärtustega, mis ei võimaldanud neil minna maailma ja endale elatist teenida, vaid pöörasid nende elu sissepoole, kodu poole. (lk 70)
Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud kaohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunudahjuroop puutus vastu õekleiti, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna olipuuvillast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesugusetulekahju ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunudnaaber "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
Ükskikodutunnet defineerivvajadus ei nõua tingimatakatuse ja neljaseina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näitekslõkketuli, mis tekitabsoojust,kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolistrahulolu ja mõnu, istudes heaseltskonnagakamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda omakorteris, nii-öelda koopas peidus.
Ah, tüki maadjalgsurma kõrval käis. Nüüd olen kodus. Kamber suurestkuust lööb hiilgama, kui oleksingleid täis, kes vastu võtmastänu minu suust.
Ma olen kodus. Enam miskist muust ei mõtle unne vajuv harras meel. Mauinun nagu varjatjõulupuust, mis särabunelmaisse veel ja veel.
Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 35
Kodu, ta armaskatus, esimenelumi ja esimenetäht esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu. Ei mäletagi hästi oli see katus telliskivest või muust. Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk istub üksvares minu aiateibal mitte teades et see aiateivas on minu oma ja külmetab.
Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6
