Mind panevad heldima satelliidipildid jaMaa ümar joon. Kas on siis tõsi, et me elamekera pinnal,planeetidepilgu all, jäetud suurdetühjusse, kus Inimese Langemise järelvalgus purunes pisikesteks kildudeks ja laiali pritsis? Jah, see on tõsi. Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja etJumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Igategu, muudetudfootonite värelemiseks, liigub lõpuksKosmosesse kuifilm ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama. (lk 44)
Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020
