Veetsin suurema osa oma Kiievi lapsepõlvest neljateistkordses elamukompleksisDnepri vasakul kaldal, rajoonis, mis oli tekkinud pärastsõda ja mil otsekui polnuksminevikku, ainult puhastulevik. Kuid kedagi ega midagi polnud unustatud, nagu luuletajaOlga Bergholz oli kirjutanudLeningradi blokaadi miljonile ohvrile mõeldes. Need read olid kõigi südames, asendadesmälestusi kogu maal, neist ei saanud üle, sest neist saiennustus, tänu neis peituvale ilmseletõele ja peidetudvaledele, kutsuti meid üles kõiki ja kõike mäletama, et meunustaksime, kes ja mis oli unustatud. (lk 36)
Minu kodutänav oli ulitsaFlorentsi, nimetatud nii meie ilusaItaalia sõpruslinna auks, ja meil, kes me seal elasime, oli vedanud, sest meieaadressis ilmutas end Itaaliailu, aga ka meie kuuluvus ilu maailma, meiegi tohtisime olla ilusad, meidki kasvatatirenessansi vaimus, uuteks taassündinud inimesteks, meie asi oli seista maailmakõiksuse keskmes, kui karaudse eesriide taga. (lk 36)
Esimestelnädalatel kohtus isa liftisKGB juhtiva ohvitseriga, kes teda aastate eest üle oli kuulanud, ja tuli koju oma versioonigamy home is my castle'ist. Minukodu on nendekindlus, ütles ta. (lk 37)
Ma olen kindel, et nii mõnelegi on teleuudiste põhjal jäänud mulje, nagu valitseks Kiievissõda. Suurbritannias ja Kanadas elavad sõbrad saadavad meile närvilisi meile ja kutsuvad meid kuni sõja lõpuni enda juurde elama – seda enam, et meil on ju kolm last. Ühele sellisele meilile vastas mu naine hiljuti: "Suur tänu. Aga siin on huvitavam." Ukraina on liigagi "huvitav" maa. Ühelt poolt on öösel Kiievis linna vahel jalutada harilikult isegi turvalisem kui Londonis või Pariisis. Teiselt poolt ei tea me mitte kunagi, mida uus päev toob. Ka praegu pole mul aimugi, mis juhtub homme. Ma ei tea isegi seda, millega võib lõppeda tänane päev.
Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", 24. jaanuar 2014, tlk Anu Wintschalek, 2014, lk 74
Lapsepõlves vallutas Kiiev mu südame korraliku suhkrurünnakuga. Nimelt olid mu vanematelukrainlastest tuttavad, kes korra aastas meie kodu uksest suure käraga sisse vajusid. Neil oli alati kaasas tordikarpide virn, mis ulatus üle minu pea – neidtorte oli ligi kümme tükki.
Need olid kuulsad Kiievi tordid, mis nõukaajal oli umbes sama kõvavaluuta naguVana Tallinn – tehtud sulaselgestbeseest ja võilaadsestkreemist. Need küpsetised olid mingit maagilist radioaktiivsetneoonset värvi ja oma vormilt meenutasid nad kahtlaselt ukraina prouasoengut.
Ühesõnaga, kui väikesele jõnglasele marsib uksest sisse torditorn, mis on temast kõrgem, näeb välja nagu tuumakatastroof ja on võikalt magus, siis arusaadavalt on noorhing igavesti müüdud.
Nimi Kiiev käis mul pikka aega käsikäes jõhkra suhkrulaksuga.
