Anne Pratt, koer-kibuvits (Rosa canina) teosestWild flowers (1857)Clarissa Munger Badger,Rosa parviflora raamatustWild flowers drawn and colored from nature. New York, 1859Tundmatu Taani kunstnik (18.-19. saj), "Kibuvits metsvindi pesa ja koerliblikaga"Fidelia Bridges, "Kibuvits rukkipõllu ääres" (1874)Saksa rüütlist laulik Hartmann von Aue.Codex Manesse (u 1305-1315) kujutab laulikut roosilises või pigemini kibuvitsalises õhkkonnas, sest täidisõielised roosid alustasid Euroopas võidukäiku alles pärast ristisõdu.Ludger Tom Ring noorem "Vaikelu kibuvitste, pojengide ja teiste lilledega" (1580)Nicoline Tuxen, "Kibuvitsad aknal" (1893)Vilhelm Kyhn, "Kibuvitsad" (1896)Martin Johnson Heade (1819–1904), "Sile kibuvits hallil kangal",s.d.Kathryn E. Cherry, sile kibuvits (Rosa laevigata) ajakirjast "Keramic Studio" (1899)Clara von Sivers (1854-1924), "Vaikelu lillevaasi ja kibuvitsaokstega",s.d.Anna Munthe-Norstedt, "Kibuvitsad vaasis" (1908)Mary Vaux Walcott,Rosa bourgeauiana (1920)Gustaf Fjaestad, "Sügismaastik taraga" (1921)Fanny Brate, "Kibuvitsaõied" (1931)Wilhelm Andersen (1867–1945), "Vaikelu kibuvitsaokstega",s.d.
Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluvate põõsaste perekond. Kibuvitsast aretatud dekoratiivtaime nimetatakseroosiks. Taimel on ilusad ja meeldiva lõhnaga õied ning teravad okkad, mis sigitab rohkelt ambivalentset suhtumist. Rahvasuu nimetab kibuvitsa ka orjavitsaks.
AgaAadamale ta ütles: Et sa kuulasid omanaisesõna ja sõidpuust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellestsüüa, siis olgumaapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogueluaja! 18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu jaohakaid, ja põllutaimed olgu sulletoiduks!
Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitrolambaid jakitsi. Kord ajas ta karjakõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde.
2 Seal ilmutas ennast temale Issandaingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära.
3 Ja Mooses mõtles: "Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle."
4 Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: "Mooses, Mooses!" Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
5 Siis ta ütles: "Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!"
Sel päeval jääb iga paik, kus oli tuhatviinapuud, tuhat hõbeseeklit väärt, kibuvitstele ja ohakaile. 24 Sinna minnaksenoolte jaambudega, sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid. 25 Ja mitte ühelegimäele, mida nüüdkõplaga rohitakse, ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast: need jäävadhärgade uitepaigaks ja lammaste tallermaaks.
Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe japilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: "Tervist, juutidekuningas!"
Vanal rannavallil lõhnas roosas õielumes ilutsev kibuvits. Virgad mesilased tunglesid sumisedes tema pudevate õiekroonide kohal. Nägime, kuidas mesilane õiele laskudes sealt õrnu kroonlehti lahti poetas. Roosade laikudena lebas põõsa all äsjapudenenud õielehti. Siis tuli valjem tuuleiil, raputas ägedalt õitsva põõsa okkalisi oksakahle, kiskus lahti uusi õilmeid, haaras maast pudenenud õielemmi ja kandis neid armutult kodupõõsast kaugele.
Johannes Piiper, "Harilaid", [juuli 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 69
Rändaja, kes mõnesugustel põhjustelNapolist Foggiasse viivalt suureltteelt kõrvale kallab, võib Benevento linna lähedal leida enda üleni metsroosidesse uppuvakünka ees, mis kannabki nime Rocca delle Rose — Rooside kalju.
David nägi naist esimest kordakirikus. [---] See oli üllatus, kui nainepead pööras ja David nägi, et sellenägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest tapilk jäi kinni naise huultele, mis olidroosad nagu kibuvitsaõied. (lk 164)
Seda igatsust oli ta katsunudlauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjusearmastuse. Öelgu Touraine'i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud, kastevärskest õiest, milleilu ei varjanud kadedadmüürid. (lk 169-170)
Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966
[Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsasteesti keeli kutsutakse? See on orjavits –Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavitsimpeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…"
Nägin rannas kaTuglast. Ta oli jubapaadis, kui talle korraga nagu midagi meelde tuli.
"Ma pean Eestimaaga jumalaga jätma!" hüüdis ta ja tormas tagasi kaldale. "Head aega,muld! Head aega,muru! Oo,kivid! Ma emban teid!" Siis jooksis ta kibuvitsapõõsa juurde. "Oo, põõsas!" hüüdis ta. "Jää jumalaga!"
Takallistas põõsast ning jäiokstesse kinni. "Mis see küll on?" porises ta. "Ei saa enam lahti. Vaata kuradit!"
Sel ajal, kui ta seal sahmerdas, sõitsid viimasedki paadid minema ja Tuglas jäi Eestisse. Olime vaid kahekesi siinpoolsel kaldal.
"Minu tee viib metsa," ütlesin ma. "Võtanpüssi kätte ja võitlen, kuni jõudu jätkub."
"Mina hakkan Loomingut toimetama," ohkas Tuglas.
Andsime teineteisele kätt ja läksime lahku.
Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 2008, lk 78
Taipasin, et me läheneme Kibuvitsaorule. Ometigi suutsin vaevalt oma silmi uskuda, kui nägin äkitselt orgu otse enda ees — see oli niisama kaunis kui Kirsiorg, kui ta seal hommikupäikeses laius oma majakeste ja talude, oma haljendavate nõlvade ning õitsvate kibuvitsavõsadega. Kibuvitsaõied moodustasid lausa tohutuid hangi. Ülevalt nägi see hirmus vahva välja peaaegu nagu meri roosa vahuga laineharjadel, jah Kibuvitsaorule oli tema nimi päris õigesti pandud.
Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed". TõlkinudVladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja", 1986, lk 78
Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nimeRosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasidtormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad jalainete poolt puhtaks uhutudjuured ning tema varte küljes oliadrut. Iga seitsme aasta tagant suriRosa rugosasoola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses temalapsliiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 79
Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas leeklakkamatult yksik kibuvitsapõõsas, jääd seisma sambana, et endas hirmsattõde tunda - kas hetkegi ma suutnud loita samas lõõsas?
Märt Laarman, XIX "*** Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996
Aina kasvatab okaskrooni me maast meile kibuvits, valu peidetud roosasse tooni, okkaid varjamas lehepits.
Ellen Niit, "Kibuvits". Rmt: E. Niit, "Paekivi laul". 3. trükk. EKSA 2008, lk 325
Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 17
Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites. Karikakrad,tulikad, tee pääl savised loigud. Kust ma tulnud, isegi ei tea. /---/ Juba läinudmesilased magama. Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel. Õitsemine, meelõhn, õõtsumine. Meeleheldus. Roosipõõsas maailmas,loojangus, õites. Ekslejast saanud korraks ekselnu.
Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186
Tarkust armastanud, aga liiga. Läinud jalgsi mitteRooma, mitteRiiga. Tundnud teid ja teede tuhatohtu, vareme- ja vereurmarohtu. Ometi ka orjavitsa.
Orjavits südame ligi, Eestimaa, taevasse tõusev kivi,meri ja mets ja maa, maa milles kumiseb valu, maa mille pärast Sa palud, Eestimaa, Eestimaa, Eestimaa.
Ma läksin kord armastusaeda, kus ma sageli mängimas käinud; oli kerkinudkabel sinna, mida varem ei olnud ma näinud. /---/ Nägin hauarive ja -kive seal, kusaed oli varemalt õites. Üll ronkmustad rüüd,papid käisid seal nüüd kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.
William Blake, "Armastuse aed" (The Garden of Love, 1794). TõlkinudMärt Väljataga, Vikerkaar 7/8 2004, lk 10-11