Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluvate põõsaste perekond. Kibuvitsast aretatud dekoratiivtaime nimetatakseroosiks. Taimel on ilusad ja meeldiva lõhnaga õied ning teravad okkad, mis sigitab rohkelt ambivalentset suhtumist. Rahvasuu nimetab kibuvitsa ka orjavitsaks.

• Esimene Moosese raamat 3:17-18

• Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitrolambaid jakitsi. Kord ajas ta karjakõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde.

2 Seal ilmutas ennast temale Issandaingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära.

3 Ja Mooses mõtles: "Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle."

4 Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: "Mooses, Mooses!" Ja tema vastas: "Siin ma olen!"

5 Siis ta ütles: "Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!"

• Teine Moosese raamat 3:1-5

• Jesaja raamat 5:6

• Jesaja raamat 7:23-25

• Jesaja raamat 9:17

• Te tunnete nad ära nende viljast. Egaviinamarju korjata kibuvitstelt egaviigimarju ohakailt?

17 Nõnda siis kannab iga heapuu head vilja, aga halb puu halba vilja.

• Matteuse evangeelium 7:16-17

• Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe japilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: "Tervist, juutidekuningas!"
  • Matteuse evangeelium 27:29

• Vanal rannavallil lõhnas roosas õielumes ilutsev kibuvits. Virgad mesilased tunglesid sumisedes tema pudevate õiekroonide kohal. Nägime, kuidas mesilane õiele laskudes sealt õrnu kroonlehti lahti poetas. Roosade laikudena lebas põõsa all äsjapudenenud õielehti. Siis tuli valjem tuuleiil, raputas ägedalt õitsva põõsa okkalisi oksakahle, kiskus lahti uusi õilmeid, haaras maast pudenenud õielemmi ja kandis neid armutult kodupõõsast kaugele.
  • Johannes Piiper, "Harilaid", [juuli 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 69

• Rändaja, kes mõnesugustel põhjustelNapolist Foggiasse viivalt suureltteelt kõrvale kallab, võib Benevento linna lähedal leida enda üleni metsroosidesse uppuvakünka ees, mis kannabki nime Rocca delle Rose — Rooside kalju.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 7

• David nägi naist esimest kordakirikus. [---] See oli üllatus, kui nainepead pööras ja David nägi, et sellenägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest tapilk jäi kinni naise huultele, mis olidroosad nagu kibuvitsaõied. (lk 164)
• Seda igatsust oli ta katsunudlauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjusearmastuse. Öelgu Touraine'i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud, kastevärskest õiest, milleilu ei varjanud kadedadmüürid. (lk 169-170)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

• [Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsasteesti keeli kutsutakse? See on orjavits –Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavitsimpeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…"
  • Jaan Kross, "Keisri hull", 2010, lk 306

• Nägin rannas kaTuglast. Ta oli jubapaadis, kui talle korraga nagu midagi meelde tuli.

"Ma pean Eestimaaga jumalaga jätma!" hüüdis ta ja tormas tagasi kaldale. "Head aega,muld! Head aega,muru! Oo,kivid! Ma emban teid!" Siis jooksis ta kibuvitsapõõsa juurde. "Oo, põõsas!" hüüdis ta. "Jää jumalaga!"

Takallistas põõsast ning jäiokstesse kinni. "Mis see küll on?" porises ta. "Ei saa enam lahti. Vaata kuradit!"

Sel ajal, kui ta seal sahmerdas, sõitsid viimasedki paadid minema ja Tuglas jäi Eestisse. Olime vaid kahekesi siinpoolsel kaldal.

"Minu tee viib metsa," ütlesin ma. "Võtanpüssi kätte ja võitlen, kuni jõudu jätkub."

"Mina hakkan Loomingut toimetama," ohkas Tuglas.

Andsime teineteisele kätt ja läksime lahku.

• Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 2008, lk 78

• Taipasin, et me läheneme Kibuvitsaorule. Ometigi suutsin vaevalt oma silmi uskuda, kui nägin äkitselt orgu otse enda ees — see oli niisama kaunis kui Kirsiorg, kui ta seal hommikupäikeses laius oma majakeste ja talude, oma haljendavate nõlvade ning õitsvate kibuvitsavõsadega. Kibuvitsaõied moodustasid lausa tohutuid hangi. Ülevalt nägi see hirmus vahva välja peaaegu nagu meri roosa vahuga laineharjadel, jah Kibuvitsaorule oli tema nimi päris õigesti pandud.
  • Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed". TõlkinudVladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja", 1986, lk 78

• Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nimeRosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasidtormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad jalainete poolt puhtaks uhutudjuured ning tema varte küljes oliadrut. Iga seitsme aasta tagant suriRosa rugosasoola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses temalapsliiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
  • Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 79

• Artur Adson, "Katai, kibuvits nink kivi". Rmt: Artur Adson, "Varjuliste puie all". Koostanud Õnne Kepp. EKSA 2014, lk 207

• Marie Under, "Põgenik" (1954). Rmt: Marie Under, "Lauluga ristitud". KoostanudKarl Muru. Tänapäev 2006, lk 515

• Gustav Suits, "Kerkokell". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 143-145

• Heiti Talvik,"Neli pilti" 3 luulekogust "Palavik" (1934)

• Heiti Talvik,"Luziferi laulud" 2 kogust "Kohtupäev" (1937)

• Märt Laarman, XIX "*** Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996

• Ellen Niit, "Kibuvits". Rmt: E. Niit, "Paekivi laul". 3. trükk. EKSA 2008, lk 325

• Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 17

• Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186

• Mari Vallisoo, "Tarkust armastanud...", Juhan Liivi luuleauhind 1995

• Doris Kareva, "Valgusemaastikud". Lauluna ansambliRuja albumil "Kivi veereb", Jaanus Nõgisto muusikaga

• Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35

• William Blake, "Armastuse aed" (The Garden of Love, 1794). TõlkinudMärt Väljataga, Vikerkaar 7/8 2004, lk 10-11

• Orjavitsal on ka õis.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vikipeedias leidub artikkel

Kibuvits

• Taimed

• Vikipeedia malliga artiklid