Keel ja kiri on kaks erinevat märgisüsteemi; kirja olemasolu ainsaks põhjuseks on keele representeerimine; keeleteaduse objekt ei ole määratletud kui kirjutatudsõna ja kõneldud sõna kombinatsioon; vaid sõna moodustab keeleteaduse objekti. Kirjutatud sõna kujutab kõneldud sõna, kuid seguneb tollega nii lähedalt, et haarab endale lõpuks põhirolli; häälelise märgi representatsioonile antakse sama tähtis või veelgi tähtsam roll kui sellele häälelisele märgile enesele. See oleks sama hea kui arvata, et kellegi [välimuse] tundmaõppimiseks on parem vaadata tema fotot kuinägu.
Ferdinand de Saussure, "Üldkeeleteaduse kursus", § 2. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe. Varrak, 2017, lk 60
Samaväärsuserinevuses onkeele sõlmküsimus jalingvistika keskne huviobjekt. Nii nagu iga keeleliste sõnumite vastuvõtja, tegutseb ka keeleteadlane nende tõlgendajana. Keeleteadus ei saa tõlgendada ühtegi keelenähtust ilmatõlkimata selle märke kas sellesama süsteemi teisteks märkideks või märkideks mõnes teises süsteemis.
Roman Jakobson, "Tõlkimise keelelistest aspektidest" (1959; eesti keeles 2010,Acta Semiotica Estica 7, lk 299–306, tõlkinudElin Sütiste)
Keeleteaduse ja neuroloogia lähenemine on tendents, millesse tuleb suurest sissekukkumisohust hoolimata uskuda.
Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem". Keel ja Kirjandus 2/1977
[Daniel:] ... minukoguduse liikmete ainuke ühine keel onivriit.Paradoks seisab selles, etKirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikultjudaismi pealt maha,heebrea keelelt ülekreeka keelele,kopti keelele, hiljemladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurdepoolakad,tšehhid japrantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi.
