Õhus olipipart kindlasti ülemäära. Isegi Hertsoginna aevastas aeg-ajalt, ja mis puutub lapsesse, siis see aevastas ja karjus vaheldumisi hetkegi vaikimata. Kaks ainsat olevust köögis, kes ei aevastanud, olid köögitüdruk ja suur kass, kes istus leelõukal ja irvitas kõrvuni sui.
"Palun ütelge mulle," sõnas Alice natuke aralt, sest ta polnud päris kindel, kas on kombekas, et tema alustab kõnelust, "miks teie kass niimoodi irvitab?"
"Ta on irvikut tõugu, sellepärast," ütles Hertsoginna. "Põrsas!"
Viimase sõna põrutas ta nii ägedalt, et Alice lausa võpatas, kuid järgmisel hetkel sai ta aru, et see oli määratud imikule ja mitte talle, nii et ta võttis südame rindu ja jätkas:
"Ma ei teadnudki, et irvikud kassid alati irvitavad. Tõtt öelda ma ei teadnud, et kassid üldse oskavad irvitada."
"Nad oskavad seda kõik," ütles Hertsoginna, "ja suurem osa teeb seda."
"Mina ei tea ainsatki, kes seda teeks," lausus Alice üliviisakalt, ise rõõmus, et jutt on otsa lahti saanud.
"Sina ei tea pooli asju," ütles Hertsoginna, "see on kindel." (lk 48)
"Kui ta oleks suureks kasvanud," arutas Alice endamisi, "oleks temast tulnud hirmus inetu laps, aga ma arvan, et tast tuleb päris nägussiga." Ta hakkas mõttes tuttavaid lapsi vaagima, kes väga hästi sigadeks sobinuksid, ning ütles endale parajasti: "Kui ainult teaks, kuidas neid moondada …" kui ta pisut jahmus, nähes Irvikut Kassi istumas puuoksal kõigest mõni jard eemal.
Kass muudkui irvitas, kui ta Alice'it silmas. Alice'i meelest paistis kass olevat heatahtlik, aga ometi olid talväga pikad küüned ja hiiglamapalju hambaid, mistõttu Alice tundis, et teda tuleb aupaklikult kohelda.
"Irvik Kiisu," alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. "Näe, esialgu on ta sellega rahul," mõtles Alice ja jätkas: "Kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?"
"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu —" vastas Alice.
"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.
"— kui ma ikkakuskile jõuan," lisas Alice seletuseks.
"Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." (lk 51–52)
Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkemkülalise vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, etmajja oli võetud pigem väikelaps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peenloom, kes ei andunudkeldrite ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis.
Mind ängistas unes üksindustunne, mul hakkas endast hale ja ma ärkasin, pisarad silmas. Panin põlema väikese tolmuse lambi laua kohal. Lamp näitas mulle mu vaesust — odavat tindipotti, paari raamatut, vanade ajalehtede pakki. Vasak külg oli valus diivanivedrust, südant ahistas hirm. Ma tundsin, et suren siiasamasse laua taha. Kole surmahirm tegi mind nii armetuks, et ma ägasin ja vaatasin ähmiga ringi, otsides abi ja kaitsetsurma vastu. Ja ma leidsingi abi. Kass, kelle ma kunagi väravast üles olin korjanud, näugatas tasakesi. Loom oli ärevil. Sekundi pärast istus ta juba ajalehtede virnal, vaatas mulle oma ümmarguste silmadega otsa ja küsis: mis juhtus? Lahja suitsukarva loom oli sellest eluliselt huvitatud, et midagi ei juhtuks. Tõepoolest, kes seda kassiniru söötma hakkab?
"See onneurasteenia," seletasin ma kassile. "See tõbi on mul kord juba küljes, areneb jõudsalt edasi ja paneb mu lõpuks nahka. Aga esialgu võib veel elada."
Kass oli nüüd murule hüpanud ja varitses justkui paigale naelutatult saaki. Ümmargused kuldsed silmad vilasid pimeduses ringi, lehtedest kostis liikumist. Peagi hoidis kass hammaste vahel väikest liikumatut lindu, ta limpsas naudiskledes surnukeha haavast jooksvat verd. Ta sulges silmad ning tundis igast sooja vere sõõmust täit mõnu. Ta oli oma küünised linnu südamesse torganud ning neid aeglaste, rütmiliste liigutustega kord Õrna lihasse surunud, kord haaret lõdvendanud, kuni tilluke süda löömise lõpetas. Ta sõi lindu kiirustamata, pesi end vahepeal, hõõrus oma ilusa karvase saba läikima. Nüüd tundis ta eneses headusepuhangut – käppade vahelt läbi jooksvale karihiirele ei pööranud ta erilist tähelepanugi ning mutile virutas käpaga, nii et see verise ninaga poolsurnult lebama jäi, kuid sellega asi ka piirdus. Ta silmitses looma põlglikult, ninasõõrmed kergelt võbelemas, kuid ei puudutanud teda rohkem. Kassis oli tärganud teist sorti nälg, ta tõstis pea ning näugus veel kord. Näugumine lõppes võimuka ja käreda kräunatusega. Kanala katusel ilmus nähtavale end kuuvalgusse kerra tõmmanud vana emane kass. Lühike juuniöö hakkas lõpule jõudma, tähed kahvatusid, õhus hõljus piima ja niiske muru lõhna, pooleldi metsa taha vajunud kuust oli veel alles vaid udusse hajunud tuhmroosa sirp, kui kass väsinuna, kuid võidukana rohukõrt närides Jacqueline'i tuppa lipsas, tüdruku voodisse puges ja tema väikeste kõhnade jalgade otsas endale sooja koha otsis. Ta nurrus nagu veekeedukann.
Laudalakast ronisredelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat.Tasakaalu saavutamiseks udisessaba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.
Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnudtaskurätt, siis oleks ta tingimatahigi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist.
Kaevu lähedal suurevahtra allmurul hüplesid läikivtumedadkuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!
Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes.
Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944, lk 11–12
Alles nädala pärast selgus mulle konsuli pideva tulistamise põhjus. Selleks olid kassid. Juudi linnaosas, nagu üldse kogu linnas, lasti kassidel piiramatult paljuneda. Ja neid oli sõna otseses mõttes sadu. Nad ei olnud kellegi omad ja keegi ei hoolitsenud nende eest, mistõttu nad olid suuremalt osalt lausa kohutavas seisukorras: vermeid täis, karv suurte tortidena välja langenud, liikmed rahhiidist kõverad. Kõik nad olid nii lahjad, et tuli imeks panna, kuidas neil üldse hing sees püsib. Konsul oli suur kassisõber, mida tõendasid ka tema kolm suurt ning hästi toidetud pärsia kassi. Kuid ta tundlik hing ei talunud näha, kuidas need nälgivad ja tõbedest vaevatud kaslased tema akna vastas mööda katuseharju ringi hiilivad.
"Ma ei suuda neid gõiki doita," seletas ta mulle. "Deen nad siis sellega õnnelikuks, et ma nad maha lasen. Neile on niiviisi barem, aga see deeb mu meele nii gurvaks."
Ta tegi tõesti väga vajalikku ja inimlikku tööd. Igaüks, kes neid kasse oleks näinud, arvaks sedasama. Sellepärast tuli mu õppetundides edaspidigi ette katkestusi, et konsul saaks akna juurde minna mõnd kassi õnnelikumatele jahimaadele saatma. Pärast püssipauku oli viimseks austusavalduseks lahkunule väike leinaseisak, siis nuuskas konsul häälekalt nina, ohkas traagiliselt, ja me sukeldusime taas prantsuse keele verbide rägastikku.
Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Tervedpühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikideselutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi,saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmisekstööl käima. Meie kodus polnudsõnadele kohta ja kõik, mida mahinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule...
Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu 21–23, 2014, lk 16
Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline,grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ereindividuaalsus ja katkematu elusirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samaslavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suurtähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kassidekoori!)
Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 26
Kõuts oli lõpuks kuskilt välja hiilinud ja nühkis end vastu Valentini jalga, heitis siis selili ja seadis oma hallitriibulise vesti päikese kätte. Valentin panisõrme ta peene musta nahaga kaetud talla keskele. See oli neil vanamäng, Kõuts sirutas sellisel puhul küüned hästi ettevaatlikult välja ja hoidis niiviisi Valentini sõrme nagu väikeses lõksus.
Ilves on hästi kodustatav. Ainukesekskoduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi...
Fred Jüssi, "Rebasetund", Tallinn: Valgus, 1981, lk 16
Õues kräunusid kassid, nagu oleksmärtsikuu. Või läks kassideajaarvamine sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki.
Heljo Mänd, "Metsseanahk", Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 299
Colette, meie kassikirjanikpar excellence, kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, etPariis on kassidekontsentratsioonilaager. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nendeviletsust leevendada. Korteriaken Palais Royal’i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks".
Fanny de Sivers, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Tallinn: Gallus, 2020, lk 525
Aja jooksul läksšokk siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass,Ameerikas ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi.
Ljudmila Petruševskaja, "Jumal Poseidon", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlkToomas Kall, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 33
"Ma mõtlesin," sõnas Ipslore mõrult, "et kas siin maailmas on midagi, mis muudabelu elamisväärseks?"
Tiffany vaatas lakke. Laes rippus kass, hoides kõigi nelja käpaga kinni. Kass vaatas TiffanytPilguga, selles oli võimatu eksida. Kass, kellel on saanud sinnamaani ja kes on endiselt sealmaal, võib iseginõiaga tõtt vahtida ja võita.
Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2011, lk 100
"Kassid ajavad karva," ütleb emme kohe, kui ma hakkan kassidest rääkima.
"Nad kräunuvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinuvoodis magada, aga see on keelatud."
"Nende liivakasti peab iga päev puhastama, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui kassipissi järele haisev diivan!"
Emme leiab kassidest ainult halbu külgi. Aga minu arust on kassidel ainult head küljed. Nad on pehmed ja armsad ja neile meeldib paitamine ja mängimine.
Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, Tallinn: Tänapäev, 2013, lk 21
Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanadegiptlased võisid ju arvata, etmust kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatuselnõiajahid.Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide,Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib sellinesildistamine lõppeda siiani surmaga.
Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalnemaastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsestruumist sümboolsesse ja tagasi.
"Kui ta tagasi tuleb," ümises Jane endamisi, "Vaatan ma otse temarohelistessesilmadesse!"
"Sind ja su rohelisi silmi küll! Parem vaata oma musta näkku ja pese see õhtusöögiks puhtaks!" Mary Poppins turtsatas. (Lk 258)
P. L. Travers, "Mary Poppins avab ukse" (Tsitaadid pärinevad väljaandest: P. L. Travers, "Mary Poppins". Tallinn: "Eesti Raamat" 1971. Tõlkinud Tiia Rinne.)
Sest ma kõnelen nüüd kass Jeoffryst. Sest ta on Elava Jumala teener, kes teenib teda kohusetundlikult iga päev. Sest märgates Jumala hiilgust hommikukaares, teenib ta teda omal kombel. Sest ta teeb seda ringutades oma keha seitse korda elegantse väledusega. Sest ta hüppab siis kassinaerise järele, mis on Jumala tasu tema palvete eest. Sest ta veeretab seda mängeldes käppade all.
Naiivnekollane kass aastate tagant meid vaatabSilmad laisad ja süütud Soemüüridelkärbeste pirin püüridel kuumavadpead Vihjed ja viited Nii palju naerunäostlootust on läinud meist mööda Kassid on mustad ja ende- lised Keegi kõneleb kellestki mööda Kõikteed onigaviku poole lookas
Ene Mihkelson, "* Naiivne kollane kass aastate tagant" kogust "Elujoonis" (1989)
Kassi nurinat ei kuula iial keegi, ja kui kuulabki, siis välja sest ei teegi, ja kui teebki, ei saa ikka miskit aru – liiga kitsuke oninimese aru.
Joel Sang, "Kassi laul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", Vagabund, 1991, lk 12
Mina ütlesin oma Kassile et ta on egotsentrik ja et ta ei tunne kaasa ikestatud kassidele põhjas lõunas jne. ... Kass ütles, et kui tema liigikaaslased-kaslased eriti need, kes elavad teatavastiKuu tagumisel küljel, peaksid kannatamadiskrimineerimise ja lamppöidsuse ja kroonilisegonorröa all ning kellel ei ole lootustki et keegi ferdinand neilenuusu-tubakit pakuks
siis ei kavatsevat tema sellest hoolimata veel mingiks tsentrikuks hakata. Kuigi asi ju kurb Tema tahaks lihtsalt edasi olla minu Kass ja mitte üks neist õnnetukestest seal Kuu teisel küljel. Nende nahas, jah, ei tahaks tema tõesti mitte olla
Enn Vetemaa, "NAD ÜTLEVAD, ENN..." kogus "Varasügise aiad" (1996), lk 13
.jpg)
