Peagi sai mulle selgeks, etLähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedastikätega vehkivat, arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest karjuvad üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaksvenda, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõikaraablaste peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kuiveendumuse pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
Mõtlesin siiski seda lakkamatut lärmi kuulates (jõel peeti vist ka mingit sõudevõistlust), et inimestele ikkagi nii kohutavalt meeldib, kui nende peale karjutakse. Varem ma ei osanud ette kujutada, kuidas inimesed olid nõus selliste asjadega naguHitleri võiStalini võimuletulek, kuidas nad kohe alguses, kui see oleks veel lihtne olnud, vastu ei hakanud. Nüüd ma taipan, et nad ei tahtnudki vastu hakata,enamus. Ja nii Hitler kui ka Stalin toetusid enamusele. Järelikult: enamus tahab et tema peale karjutaks. Kui tema peale karjutakse, siis ta nimelt tunnebki ennast "temana", ühena, olendina, minatuna. Igatahes ei paista mingi uue "fašismi" (muidugi ei nimeta seda keegi nii) kehtestamine olevat mingi kunst.
Te arvatavasti tunnete mõnda niisugust ema, kes hakkab oma poja kallaltänitama kohe, kui näeb tema särgi peal suhteliselt tagasihoidliku välimusega poriplekke või püksitagumikul tühist rebendit. Ta ütleb oma pojale tavaliselt midagi sellist: "Kas ma ei teinud sulle eile järjekordselt selgeks, et kooliriietega ei ronita puu otsa ega plärtsutata poriloikudes?!" Tõsi küll, neil võib mõne koha pealt õiguski olla.
Ent Katariina Seebimull erines tavalistest emadest selle poolest, et ta hakkas poja peale karjuma juba enne, kui midagi paha oli üldse juhtunud.
"Kui sa pritsid täna oma koolisärgi peale kas või ühe tilga kakaod, hakkadpudipõlle kandma!" karjus ema Samuelile igaks juhuks juba hommikusöögilauas. "Ma eeldan, et täna koolist tulles on su riided, juuksed ja koolikott sama puhtad kui su õel!" (lk 9)
Toast kõlas plaksak, nagu lööks keegi lahtise peoga millelegi pehmele, seejärel hüppas läbi akna välja hele kisa, jooksis pedajaisse, jäi kaharatesse latvadesse takerduma ja taltus. Üleaedse metsavahi maja kohal helises veel tasa edasi. Kõvaheli sel uuel inimesel, imestas Juhan suure rõõmuga ja hüüdis:
"Kas käes?"
"Poiss või laits?" kilkas Kitsel-Liis kuuri alt laaste korjates.
"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab."
Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvastvalgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunudvormi ja värviga. Siis muutus ere punanesalliks. Hallmantel ja valgeihu sulasid ühtelumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundiskõri pingule tõmbuvat, ja käsiplaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)
Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.
Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.
Valu ei läinud üle.
Selline tunne on surres.
Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.
Ei, selline tunne onsünnitades. (lk 9, romaani algus)
Ajakirjanduses onkonfliktseid lugusid palju, sest see on üks tugevamaid märgiseid, mis näitabsündmuse kajastamisväärilisust, konflikt võib ollaohuks inimese heaolule ja elule, sellest ei saa juba bioloogiliselt mööda vaadata. Kõige töökindlamadalgoritmid on ehitatud inimese pimedatele tungidele ja konfliktsuse tähtsus võimendub. Kuna paljuski onkontroll uudistelevi üle platvormide kätte läinud, on võimendatud tähelepanu püüdvad elemendiduudiste sisus – konflikt,agressioon, teravus, äärmuslikkus ja [karjumine.
musilmad varjavad end karvkatte taga sestkardavad juba tervet maailma ega julge end enam kellelegi näidata iga hetkega kui kuulen kellegi karjumist või loenuudiseid mu silmadekarvkate tiheneb
Joanna Ellmann, "*mu silmad on kasvatanud endale...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 56
