Konsiilium leiab ühiselt, et mädavillid tuleb purustada ja joodiga üle valada. Mina olen selleks ajaks neid jubaalkoholis leotanud, aga see pidavat asja hullemaks tegema.
Varsti avastan, et ka teisejala väikesevarba otsas on samasugused mädavillid. Ja ma olen veendunud, et midagi nii rõvedat pole minuga kunagi juhtunud. Kokku loetlen oma jalgadelt kümmevilli. Ehk villide lainel muutusteta. (lk 159)
Mu kõrval istuvinglane tunneb end vabalt ja uurib:
"Kas ma võin palun su villid korda teha?"
Uurin, kas tegemist onarsti või veidrikuga, kuid selgub, et ta pole kumbki.
"Ma ei saa nii hirmsaid jalgu enam kauem vaadata," avaldab tema.
Mul on need villid juba nii kaua olnud, et hakkan ära harjuma. Aga kui inimesele valmistabrõõmu võõraste villide eest hoolitsemine, siis ma ei saa tema rõõmu ära võtta.
Poiss laenab kamba pealt kokkunõela, desinfitseerimisvahendi ja joodi ning asubprotseduuri kallale otse laua ääres. Inimesed on ikkaveidrad. Aga hea, kui nad on julged. (lk 229)
