Ilu on üks neid asju, millest keegi ei tea, mis see on. Mõni usub, et suudab selle ära tunda, kuid tavaliselt pole mõni teine tema äratundmistega nõus. Praktika on näidanud, et ehkki eelkõige räägitakse ilust millegi nähtava või kuuldava puhul, võivad inimesed nimetada ilusaks mida iganes, matemaatilisest tõestusest lõhnani ning sulitembust malekäiguni. Ilu uurib filosoofia haru nimega esteetika.
Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslikmodell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlasteleparadiisis lubatud naishinge, ehkki sellekaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenudmõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis lagendikul või tipsis mööda mäekülge, võinuksgaselli pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõneepikuurlase maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere'i liblika otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses,hõljudes noormehe januse pilgu ees. Ja viimaneunustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi dešifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas ajaloolt eemale juhtis.
Kuid miks püüda kirjeldada kaunidust, mida kõik tunnetavad, aga keegi ei oska hinnata?
Noormees jäi taas pimedusse, kui millist õudust ta tundis, kuitõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummalinerahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana.
Kõike, mida ma maalin,näen ma selles maailmas, kuid mitte kõik ei näe samamoodi.Ihnuri silmis on gini palju ilusam kuipäike jarahast kulunud kotil on kaunim kuju kui marju täisviinapuuväädil.Puu, mis paneb ühenutma rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, misseisab tee peal ees. Mõned näevadlooduses üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuidkujutlusvõimega inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
Mida kaugemale, seda kaunimaks muutusstepp. Kogu lõunakaar, kuniMusta mereni, terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnudader puudutanud siinse metsikutaimestiku mõõtmatuid vooge. Üksneshobused, kes varjasid end selles kõrges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanudlooduses olla kaunimat kui see stepp. Kogumaapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugustlille. Peenikeste ja pikkade rohukõrte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinisedjumikad; kollaneleetpõõsas upitas ülespoole oma ladvapüramiidi, rohelisel taustal kirendas valgeristikhein oma päevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantudnisupea. Kaelad õieli, saalisidpõldpüüd peente rohuvarte vahel. Tuhandehäälnelindude sädistamine täitis õhku. Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigalkullid, tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugeltjärvelt kajas vastu taamalt möödalendavametshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendukajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhusuperpalli ja välgatas päikeses. Tont võtku teid, stepid, kui ilusad te olete! (lk 28-29)
... ilu on tõeliselt vastupandamatu vaid siis, kui ta meile väljendab midagi püsivamat, kui ta paneb meid mõtlema elu enda ülevusele, mis kestab kauem kui see üürikehetk, mil üksnes ilu meid köidab - just hing peab ilule appi jõudma, kui memeeled sellest küllastuvad.
Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 73
Jõudeelus on paljupisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavadkäed - eriti naistel - olema tegevuseta.
Need, kes leiavad ilusates asjades ilusaid tähendusi, on haritud.
Neil on lootust.
Nemad on väljavalitud, kellele ilusad asjad tähendavad üksnes Ilu. (lk 5)
[Lord Henry:] "... ilu on üks geniaalsuse vorme - see on tegelikult geniaalsusest kõrgem, sest see ei vaja seletust. See on üks maailma suurtest tõsiasjadest nagu päikesepaiste või kevad või kuuks kutsutud hõbedase merikarbi peegeldus tumedas vees. Selles ei saa kahelda. Sellel on oma jumalik õigus suveräänsusele. See teeb printsideks need, kellel see on olemas." (lk 27-28)
[Lord Henry:] "Ilusad patud nagu ka ilusad asjad on rikaste eesõigus." (lk 85)
Mamma istus omakiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koospetrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, etlamp kenam välja näeks. See oli ilus.
Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvatkaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina.
"Kas see ei olearmastus?" küsisin, viibates suunda, kustsoojus tuli. "Kas see ei ole armastus?"
Mulle näis, ei ei saa olla midagi ilusamat kui päike, mille soojus paneb kõik asjad kasvama. Aga preili Sullivan raputas pead ja ma olin üpris hämmeldunud ja pettunud. Mulle tundus veider, et õpetaja ei suuda mulle armastust näidata.
Kõik voolab, muutub, moondub. Ilumõiste on ütlemata elastiliste seintega astjas, millesse me oma ihaldused jaigatsused paneme - ta muudab oma kuju karvapäält nende taoliseks. Igal ajajärgul, igal maal, igal kultuuril on oma iluduse-ideaal, sest tal on oma usk, oma armastus, oma igatsus. Ainult see suudab Elu kõiges ta rikkuse külluses mõista ja maitsta, kes purustada jõuab aja ja ümbruse tigukarbi, kes eemale heites dogmaatilise eelarvamuse ainuõiguslikku iluduse-mõõdupuud iga asja ta enese sisemise seaduse järele hindab.
Helmi Neggo, "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". KoostanudHando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 126
Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjubtäiuslikkus, kui ta on relvastatudteadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtliknaeratus.
Aleksandr Grin, "Sädelev maailm", tlk M. Käbrik, 1972, lk 33
"See on ikkagi ilus," ütles suur Zoja väikesele Zojale otsa vaadates.
"Loomulikult!" hüüdis Ljonka Egerstrom, püüdes talle meele järele olla. "Muidugi ilus!"
Ent väike Zoja lausus jahedal kõlaval häälel:
"Oleneb sellest, mida ilusaks pidada. Kui religioossest vaimupimedusest ilu leida..."
Ja isegi need, kes olid kõige rängemini armunud, isegi Spirka Savtšuk, kesarmastusest suure Zoja vastu olimalaariasse jäänud, nagu Ljonka väitis, - kõik nõustusid väikese Zojaga: ilu käigu kuradile, kui töölised tema pärast kahju saavad! Tulise rauaga tuleb välja põletada ilus, mis on nagu oopium rahvale! Seda enam, et siin polegi midagi ilusat: inimesed lähevad ja kannavad näruseidlaternaid - leidsid, millega hüpata! Poisid ütlesid, et hoopis teine asi olnudilutulestik Oktoobrirevolutsiooni viiendal aastapäeval, kui peaaegu tervel Kommunismi tänaval põlesid lambivanikud ja asutuste seintel särasid punased tähed... (lk 12)
Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21
[Urky McVarish:] Te ju ometi teate seda?Skaalat, mille leiutas W. A. H. Rushton, tuntud Cambridge'imatemaatik? Noh, see on niisugune:Trooja Helenat loetakse naiseiluideaaliks, ning poeedi autoriteetsedsõnad kinnitavad, et tema pale kutsus kohale tuhatlaeva. Aga "pale" tähendab loomulikult naist kui tervikut. Seega nimetagem niisugust palet, mis kutsub kohale tuhat laeva, üheks "heleniks". Aga mis on pale, mis kutsub kohale ainult ühe laeva? Loomulikult "millihelen". Kõik palged, mis vähegi ilusad olla tahavad, peavad siis nende kahe vahel mingile skaalale sobituma.
Robertson Davies, "Mässajad inglid", tlk Tõnis Leemets, 1997, lk 165-166
"Ilushommik täna!" ütlesBilbo puhtastsüdamest.Päike paistis jarohi oli vägaroheline. Kuid Gandalf vaatas talle oma kohevate puhmaskulmude alt, mis ulatusid ta varjukakübara servast ettepoole, teraselt otsa.
"Mis te sellega mõtlete?" küsis ta. "Kas see on tervitus? Või tahate öelda, et hommik on ilus, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte; või et teil on siin täna hommikul ilus olla; või et sel hommikul peab end ilusasti üleval pidama?"
"Kõike ühekorraga," ütles Bilbo.
J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 1. ptk "Ootamatu võõruspidu", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 9
Ilu on lihtsalt midagi niisugust, mis käib hinna sisse. See on nagupaber, millesse pakitaksekingitus, mitte kingitus ise.
"Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
Silvia Rannamaa, "Ühes kupees", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 8-18
Tigedust jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
Loomisrõõm on ebatavaline asi. Isegipuusepal, kes kunagi meisterdas ühe meie ekspeditsioonimaja jaoks erakordselt koleda puust käterätinagi, oli loovat vaimu. Kui talt küsiti, miks ta tellimuse vastaselt oli teinud sellele niisugused tohutu suured jalad alla, lausus ta etteheitvalt: "Ma lihtsalt pidin tegema, sest sihatsena on see nõnna ilus!"
Noh, meile paistis see kole, kuid tema meelest oli see ilus ja tema valmistas selle loovas vaimus just sellepärast, et nii tundus ilus.
Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 512-513
Kuni kolmekümnenda eluaastani on sinukapitaliks võluvus, millega ellu astud, esiteks noorusevõlu, hiljem täiseavõlu. Pärast kolmekümmet aga osutab sulle hindamatuid teeneid hea vorm ja selle oskusliksäilitamine.
Zofia Wędrowska, "100 minutit ilu heaks", tlk M. Gross, Tallinn: Valgus, 1978, lk 189
Mu äraolekuljoonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all,kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)
Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavestlurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbaskleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minukõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nendeetturitepilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus.Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. (lk 39)
Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlkKrista Kaer jaKersti Tigane, 1977, lk 27-49
Pauline'i ema oli tütre tegevusega rahul, kuigi talle ei meeldinud, et Pauline kunstiinstituudis õpetas. Ema kartis linna. Talle ei meeldinud küll eriti Pauline'i rõivad ega see, et ta päevast päeva ühte ning sama riietust kandis, kuid tema tütrel oli elukutse, ta oli edukas, olikunstnik. Pauline oli kaugemale jõudnud kui tema ema sõprade tütred. Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)
Joyce Carol Oates, "Kehad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlkKrista Kaer jaKersti Tigane, 1977, lk 50-71
Isa ajab klaasi täis valades õlut lauale. Tahaksin mujale vaadata. Usun, et armastan teda, kuid ei taha siin istuda. Kus ma siis tahaksin olla? Mariani ja Bettyga show'l või voodis pikali vahtimasfilmitähtede pilte oma toa seintel - neid ilusaid inimesi, kes iial midagi ei ütle. (lk 83)
Kui me tolmusest aknast möödume, näen sellel omapeegeldust. Pikad, õlgadeni juuksed. Olen kena, kuid minu saladuseks on, et olen just samal viisil kena kui kõik teisedki. Minu mees küll armastab mind sellepärast, kuid ta ei tea seda. Mul on roosa suu, peeneks kitkutud tumedad kulmud, pehmed tukad laubal; ma tean kõike, mul pole enam vaja kelleltki midagi õppida. Olen nüüd üks neist, keda nooremad püüdlikult jäljendavad. Bussides ja kümnesendipoodides vaatavad kolmeteistkümneaastased tüdrukud mind ilmse andumusega, jätavad meelde. (lk 87)
Joyce Carol Oates, "Neli suve", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlkKrista Kaer jaKersti Tigane, 1977, lk 72-90
Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, 1999, lk 183
Ollasurelik ja tulvilaistinguid tähendab meile ühtaegupaanikat japrivileegi. Me elame omameelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti.Armastuski on ilus ike. (lk 16)
Naised lasevad omasääri vahatada, kunamood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattaniilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, olivalu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000mesilast, piinav. Pange rumeenlannastkosmeetiku asemeleGestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemelevangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsastipiin. Me kaldume ilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge. (lk 126)
Eksnäitlejannad jamodellid kehastavad inimeste janu ilu järele. Aga eks see ole ka üks osa minust. Kui seda poleks, oleksin kohutavalt maine ning seda oleks ka ekraanil näha. Kõik, mis sinus on, on näha, sa ei saa seda varjata. Ja kui varjad, siis torkab susisu ikkagi silma. Mis sinus on, see on. Mida sinus ei ole, seda pole. Kogu lugu.
Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11)
Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaidpreili."
Henna turtsatas naerma.
Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..."
Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima."
"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline."
"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise ilu pole tähtis, vaidhing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)
"Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luuleigav."
"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sagelilüürika. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)
Pea meeles ilu, mis on olemas, jatõde, mida pole. Pane tähele, etmõte tõest on sama võimas kui mõte ilust. (lk 2205)
Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206
Eriti rabav ning tähelepanuväärne on see, et fundamentaalfüüsikas onilus võielegantneteooria ennemini paika pidav kui ebaelegantne teooria.
What is especially striking and remarkable is that in fundamental physics a beautiful or elegant theory is more likely to be right than a theory that is inelegant.
Köögi aknalaual potis õitsesidhüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.
"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."
"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegitoataime ellu jätnud." (lk 12)
Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi.
Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli temaaare, ronk puuris. (lk 21)
Braes võis näha veel märkenaftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, millevallavalitsus oli lasknud ehitadatöölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shedandil olistiihiat,lagedust jadramatismi, kuid ilu olnuks kohatu.
Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 14
Iluteema on viimase 60-70 aastaga mingis mõttes kunstis lausa tabuteemaks muutunud, teisalt kerkib see kogu aeg esile, kuna meil on selle järele sügav sisemine vajadus. PärastTeist maailmasõda püüti kogu kunstilist tegevust tõsiselt ratsionaliseerida. Sellel karmil ajal oli kunstile väga otsene mõju, liiguti tunnetest eemale. Ilu ei olnud selle ajastu teema ja sellega ei tahetud tegeleda. Kogumodernism on üles ehitatud ratsionaalsele lähenemisele, aga nüüd võiks tunnetuslikud teemad uuesti esile tuua. Aeg on küsida, kas meil on ilu vaja, miks meil on seda vaja ja mis ilu üldse on.
Ilu on üks kategooriaid, mis minu arvates on seotudtõega. Võib-olla on ilu tõe mingi küljepeegeldus. Tõde kui selline ei ole meile tervikuna vahetult kättesaadav, kui üldse. Aga ilu me tunneme ära siis, kui see mingil moel häälestub meie sisemisetõe- ja tõelisusetundega.Muusika tegemise ja muusika juures on kindlasti mitmeid tahke, mis iluga seostuvad. Ilus on tegeleda asjadega, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad ja olulisemad. Ja eks see on kuulates ka tunda - kuihelilooja on kirjutanud midagi vägaausalt, siis on see ka mingis sügavamas mõttes ilus, kuigi see ei pruugi vastata üldistele ilunormidele, mingile iluesteetikale.
Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18
Samal hetkel astub tuppa mu ainus toakaaslane. Tema on Pepe (30) — nagu Lolo sõber tollest pingviinimultikast. Poiss võttis nädala puhkust, et üks väike lõik palveteest läbi teha. Tema on tänapäevanemugavmatkaja, kelleseljakotti tassibpakikandja. See on teenus, mida on võimalik osta igaühel, kes kotti ise tassida ei viitsi. Mõne arvates ei ole kotita palverändur päris palverändur.
"Mida suurt oli sul nädalaks kaasa tarida?" uurin mehelt, kelle kott on veidi raskem kui minu oma.
"Riideid! Mulle meeldib, kui iga päev on uuedriided seljas," vastab autotööstuses töötav noorsand. Ilus on olla ilus! (lk 15)
Esimesed kümmekond kilomeetrit on ilusad. Vesi suliseb, linnud laulavad, sekkalehmakellade armas helin. Märkan seda ilu enese ümber ja mul ei ole ühtki muremõtet peas. Väikesed lihtsad asjad ningkohalolu kunst sunnivad rõõmu tundma.
Aga tunde seda kõike kuulates väsin viimaks ära ja mul on selline tunne, et keeraks kinni veevulina, peataks linnulaulu ning korjaks lehmadelt kellad.Muusikat ega enese mõtteid ei taha ammugi kuulda. Reeglina on see märkväsimusest — vahet ei ole, on see siis füüsiline või vaimne väsimus. (lk 147)
Carmen räägib, et tegelikult tuleb kogu aeg ilus olla.
Tema lemmikmõte kõlab hispaania keeles "Antes muerta que sencilla", mis kõlab tõlkes umbes nii: "Ka enne surma ei tohi ma kehv välja näha."
Õige! Elu on liiga lühike, et lubada endalelohakust või võimalust, et ekspeika näeb su närbunud olekut. Lõpuni välja - ja stiilselt. (lk 152)
Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereeribarvude jamõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi onpalju, siis tekkivad mingidrütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka.Kordus jasüsteemialged on paljudestelementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.
Ese võib anda lisatähenduse, aga seda ei pea märkama. Kõige parem on jääda vahepeale – ei tõsta esile ega peida. Mis puutub ilu märkamisse kõikjal, siis see nõuab pidevattööd ja treenitust. Ja tuleb teha vahet, kus ilu võib olla ja kus ei tohi olla.
Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et seepublikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga headmuusikat. Palju jumalikku sära, ilu javirtuoossust. Mulle just meeldib see sõna "ilus".Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
Kalle Randalu, intervjuu:Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18
Soledad ei oskagi sellele nagu vastata, ent Beto lahendab olukorra teemat muutes.
ABRAHAM: Kuulame õige natukemuusikat, meie, kaks vanapoissi... ROBERT: Pole nagu aega... ABRAHAM: Ilusa jaoks peab alati aega leidma. ROBERT: Noo... ABRAHAM: Muidugi, poiss. Muidu võib juhtuda, et elu läheb sinust mööda ja... ROBERT: Sinust ei ole läinud? ABRAHAM: Minust? (Naeratab.) Ei. Mina olen kogu elu ainult ilusate asjadega tegelnud.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, jaarmutaksepettumustetrotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10
Ilus oli olla selles imekaunis kohas kõrvus miski kohas - oma endaveri vist ... Ilus oli olla, sest etkole oli möödas kahju ainult et ei juhtund miskiterilist
Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti. Seal ta mul siis punetas kui ladvaõun. Enam ma ei saanud muud kui ainult Liisat vahti, ohjad läksid meelest aga rinnas olikõu.
Liisa - päikselinenaine Liisa - unelmate naine - agahobu oli väsind japiip oli kustund.
