Heli on vaikuse häiritus.
- "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid kahobusedBeethoveni jaBachi maitsma, sest ka neil onkõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meiemuusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."
- Iga kunstiala peaks olema võimeline edasi andma seda hinge irdumist oma maisest kestast.
- Kuid — kas maalikunst ei saa siis? Peab saama. Värv ja vorm peavad suutma sama, mis suudab heli. Kas peavad? Heli pole võimeline edasi andma värvi, kuidas võiks värvilt nõuda, et see heliseks?! Või siiski? Või siiski? Heli andis elamuse, tõstis maast, kaotas mõneks hetkeks kõik muu peale seletamatu õnnetunde. Kuidas anda värvides seda õnnetunnet? Võib-olla saaks ta anda viiuldaja näos selle ülesviiva? Viiulis? Poognajoones?
- Magda Pihla, "Teed ja käijad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958, lk 81-82
- Öösiti meie kajuti ukse ees magav laevakoer käis möödakajutit, karvad turris, ja urises. Ning siis kuulsin selgemini erilist heli, mis äratas minu ja koera.
- See heli, mis tuli kusagilt alt, täitis kogulaeva. Oli, nagu tõmmatakse viiliga üle tünnivitsa. "Kriiii-ti־ka, kriiiitika, kriiiitika..." umbes nii libises luunilõikava kriginaga kusagilmetall üle metalli.
- Ma panin end riide. Kuid oli kuidagi piinlik tõusta sillale külmahigiga otsa ees. Ethirmust jagu saada, lugesin ennem läbi paarPaul Rummo luuletust, kus julgelt räägitakse, etluuletaja peab olema julge, ja kutsutakse ülesjulgust mitte pelgama. Alles siis läksin silda.
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 49
- Agnes sulges silmad, surus käed rusikasse, avas suu ja hakkaskarjuma. See algas madalalt. Laest pudeneskrohvitolmu.Kroonlühtri ripatsid helisesid tasakesi võbeldes.
- Siis heli tõusis, läbides kiirelt müstilise kõrguse, kus toimub neliteist võnget sekundis ja kus inimvaim hakkab end tundma väga ebamugavalt, mõeldesuniversumist ja omaseedeelundite kohast selles. Kõikjal Ooperimajas põrusid väikesed esemed riiulitelt maha ja kukkusid põrandale kildudeks.
- Noot ronis kõrgemale, helises kellana, ronis veel. Orkestriaugus naksatasid kõikviiulikeeled üksteise järel pooleks. Tooni veelgi tõustes hakkasid kristallripatsid kroonlühtri küljes värisema.
- Baaris andsidšampusekorgidkogupaugu.Jää kõlises ja purunes oma ämbris kildudeks. Ridaveiniklaase lõi kooris kaasa, võbeles ääre ümbert ähmaseks ja lendas siiskildudeks nagu ohtlik ohakavill, millel on asjadest omaarvamus.
- Kostis veidrate tagajärgedegaharmooniaid jakajasid.Garderoobides sulas ülesgrimm nr. 3.Peeglid mõranesid, täitesballetikooli miljoni killustatud pildiga.
- Tolm tõusis,putukad langesid. Ooperimaja kivide sees lõid tillukesedkvartsiosakesed hetkeks tantsisklema...
- Valitsesvaikus, mida katkestas üksnes puhutine põnts või kiiks.
- Nanny naeratas.
- "Ah," ütles ta, "nüüd on seeooperlõppenud."
- Rahule jäänud, hakkas Vimes une pealetungi ootama, saatjaks ulgumine, kriisked, salapärased kauged kolksatused, vargsed sahinad, röögatused, rahutukstegev tiksumine, hirmsad kraapivad helid, jube, väga lähedalt kostev tiivasahin ja kogu see ülejäänud põrgulikorkester, mida tuntakse maarahuna.
- Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 159
- Udu oli hajunud, Kasper seisis ninapidiraamaturiiulis, ta silme ees olidKierkegaardi kogutud teosed, fuuga sellest, et mitte keegi meist ei taha kuulata iseenese sisse, sestheli on põrgulik.
- Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isiklikukogemusega.
- Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugustterviklikkuse tunnet, midaautor üritas helidesse tõlkida, pannesnoote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
- Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16
Flööt luksubnaerda teispool taevakummi,
maa sisemuses taotaks hiiglatrummi –
kõik väriseb, ja kuna ma veel rühin
ja heitlen häälte, helinate vooga,
mu üle juba paiskub hirmsa hooga
maailma suur sümfooniline mühin.
