— Mis mindmetsas hämmastab, — ütles Tuzik, — need onsood. Nad on kuumad, saad aru? Ma ei kannata seda välja. Ei suuda ära harjuda. Jääd mõne eide peale mõtlema; sõidad palkteelt kõrvale, ja istudki kabiinis ega saa enam välja. Nagu kuum hapukapsasupp. Maast tõusebauru ja hapukapsa lõhna, ma proovisin isegi lürpida, aga ei maitse,soola vähe või mis tal viga on... Ja-ah, mets ei ole inimese koht. Ma ei tea, mida nad sealt küll otsivad?
Anna seisis pahuralt kõrval ja vaatas pealt. Antsu sisenedes vuhises ta ära omatuppa.
"Mis siin lahti on?" küsis Ants.
"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonitsealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänaneõhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."
"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."
"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha,vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagukodus oli. Kohe teine asi."
Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991, lk 12-13
