Adélaïde Salles-Wagner (1825-1890), "Armastajate embus",s.d.Rogelio de Egusquiza, "Tristan ja Isolde" (1912)Egon Schiele, "Embus" (1912)
Embus ehk kallistus ehk sülelus ehk kaisutus on teiseinimese või teiste inimeste (mõnel juhul kalooma võiasja) täielik või osaline käte vahele haaramine. Sageli kaasneb kallistusega tugevam või nõrgem enese vastu surumine.
Neid võiks tobedaiks pidada, kes mõtlevad, et mängus onarmastus, kui daam on vaid küllalt viisakas, et õnnetule läheneda, teda sõbralikult kohelda ja emmata.
Selleks, et sügav mõtleja tema joovastusest välja tuua ja teda selle halbade tagajärgede eest kaitsta, sobib kõige paremini õigeaegne kallistus õrnalt hellitavaltnaisterahvalt.
Melchior Adam Weikard, Vene keisrinnaKatariina Teise õukonnaarst
Üht emasõbrannat, kedagi preili Towerit, mäletan peamiselt sellepärast, et nägin kurja vaeva temast eemale hoidumiseks. Tal olid mustadkulmud ja tohutu suured valgedhambad, ja ma mõtlesin endamisi, et ta näeb välja justkuihunt. Tal oli kombeks mind kinni krahmata, ägedasti musitada ja hüüda: "Võiksin su ära süüa!" Kartsin tõesti, et ta sööbki. Eluaeg olen hoolikalt hoidunud oma kallistusi jasuudlusilastele peale surumast, kui nad selleks ise valmidust ei avalda. Vaesed väikesed ei saa ju end kaitsta.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 52
Öösitiabikaasat embuses hoides valan mapisaraid mehe pärast, keda mu käte vahel ei ole. Hoian üht meest kõvemini kujutlemaks teist. (lk 20)
Öö tundus tondinahkadele tavalisest külmem, ehkki tuli miilas heledalt. Tondinahad judisesid ja hoidusid kobarasse. Lõpuks jäid nad magama, käed-jalad läbisegi, ühe selg vastu teise kõhtu. Nii oli kaitstum tunne, kui naaber kõrva juures nohises.
Siis ütles noor Sam: "Ma tahaksin, et minul oleks ka sellised suuredkäed. Mis sunimi on?"
Tüdruk vastas Vimesile juba tuttavaks saanud jõnkslikul viisil: "Mina olen Seene Pisarad."
Otsekohe võttis noor Sam tüdrukul ümbert kinni, niipalju kui see võimalik oli, ja hüüdis: "Seened ei tohiksnutta!"
Ilmet, millega härjapõlvlasetüdruk Vimesi vaatas, oli Vimes juba palju kordi näinud nende nägudel, kellele said osaks noore Sami kallistused: seal oli seguüllatusest ja millestki, mida parema sõna puudumisel tuli nimetadakimbatuseks. (lk 162-163)
Ilmselt oli preili Beedle Seene Pisaraid hoiatanud: tüdruk istus harfi kõrval toolil, ülearu suured käed tagasihoidlikult põlle peal koos. Sõnatult läks noor Sam tema juurde ja kallistas tema jalga. Härjapõlvlasetüdruk paistis olevatpaanika äärel, nii et Vimes ütles: "Ära karda, Sam tahab lihtsalt näidata, et armastab sind." Ja ta mõtles: ma ütlesin ühele härjapõlvlasele, et ta minu poega ei kardaks, sest ta armastab teda, ja maailm on pöördunud pahupidi ja kõik patud on andestatud, minu omad võib-olla välja arvatud. (lk 187)
"See olen ainult mina, vabandustmüra pärast," ähkiskoer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit polekodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piianaabrit. Parun oli tavaliselt vägakuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mudi-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olenüle-kaaluline. Aga seedi-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, matreenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu teginhüppeid – sadadiivani peale ja sada maha."
Minu jaoks oli tähtis olla midagi enamat kui lohutaja. Olin oma elu jooksul kuulnud palju tühje sõnu tähtsate inimeste suust, kes jagasid kriisihetkedellubadusi, millele ei järgnenudtegusid. Tahtsin olla inimene, kes räägib tõtt, kasutada oma häält selleks, et aidata võimalusel hääletuid ja mitte kaduda hädas olevate inimeste silmist. Ma mõistsin, et kui ma kuskile ilmun, toimub see väljast vaadates dramaatiliselt - ootamatu ja kiiresti kerkivtorm, mille keerutasid üles autokolonn, agendid, abid ja meedia ning nende keskel mina. Me olime kohal ja siis läinud. Mulle ei meeldinud, mismoodi see mõjutas minu suhtlemist, kuidas minu kohalolek pani inimesi vahel kokutama või vaikima, teadmata, kuidas olla loomulik. Just seeparast püüdsingi sageli end tutvustada kallistamisega, et võtta hoogu maha ja vabastada mõningasest teesklusest, muutes meid kõiki lihast ja luust inimesteks.
Valijate ja valitavate vahel näib haigutavat hiigelsuur ületamatu lõhe, aga ometi tahavad ju mõlemad, etelu muutuks paremaks, et me kõik omavahel hästi läbi saaksime ja etarmastust oleks rohkem kuivihkamist. Ja seeraamat aitab tuuapoliitikudrahvale lähemale, lausa nii lähedale, et saame nad kaissu võtta.
Lena räägib äsjaloetud teadusuuringust, mis väidab, et inimese üks põhivajadustest on vähemalt üks kallistus päevas.
"Kui inimene jääb pikemat aega kallistuseta, võib ta lausa haigeks jääda," tutvustab Lena uuringu tulemusi ja otsustab selle peale meid mõlemaid tugevalt kallistada.
Pean tunnistama, et mulle ei ole kunagi füüsiline kontakt võõraga meeldinud, aga oleme päevadega piisavalt lähedaseks saanud, nii et kallistusel näib võlujõud olevat. (lk 53)
Mida inimene muud ikka vajab kui ligimest, kes raskel hetkel oskaks hoida ja kallistada. Me arvame tihti, et põlvele kriimu saanudlaps vajab seda, aga tegelikult januneb inimene valusal hetkel kallistuse ja hoidmise järele vanusest olenemata. Kinnineeestlane, kes oma tundeid ei avalda ega valu ei tunnista, seda enam.
Ma pole selles osas päris eestlane ja usun end üsna avatud olevat, aga vahel ei oska ma märgata seda, mis tegelikult haigeks teeb. Lihtsad reeglid kipuvadigapäevaelu karussellil ununema. (lk 54)
.jpg)
