Te arvatavasti tunnete mõnda niisugust ema, kes hakkab oma poja kallaltänitama kohe, kui näeb tema särgi peal suhteliselt tagasihoidliku välimusega poriplekke või püksitagumikul tühist rebendit. Ta ütleb oma pojale tavaliselt midagi sellist: "Kas ma ei teinud sulle eile järjekordselt selgeks, et kooliriietega ei ronita puu otsa ega plärtsutata poriloikudes?!" Tõsi küll, neil võib mõne koha pealt õiguski olla.
Ent Katariina Seebimull erines tavalistest emadest selle poolest, et ta hakkas poja pealekarjuma juba enne, kui midagi paha oli üldse juhtunud.
"Kui sa pritsid täna oma koolisärgi peale kas või ühe tilga kakaod, hakkadpudipõlle kandma!" karjus ema Samuelile igaks juhuks juba hommikusöögilauas. "Ma eeldan, et täna koolist tulles on su riided, juuksed ja koolikott sama puhtad kui su õel!" (lk 9)
Kogu eluriigis jaühiskonnas põhineb vaikival eeldusel, et inimene eimõtle.Peal, mis ei kujuta endast igas olukorras vastuvõtlikku õõnsust, on siin ilmas õige raske põli.
Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, 1999
Tajudes me ehitame, võtame vastu mõnedvihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini.Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga.Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eeldustestruktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakseobjektidelenimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb jakogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkemlootusi. Nii kujuneb väljakonservatiivnehoiak. See annab meileeneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusiusaldada. Me tabame endeiramast või moonutamast ebamugavaidfakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
