Proosa

Luule

Põud. Varasügis. Kes ei tunneks
neid päevi linnan lõikuskuul,
kui kõik näib vaibund nõiaunne,
kui valgen tolmun majad, puud,
asfalt kui sulab, kivi õhkub,
kõik kohad täis on kuiva rõhku
ja suitsu? Lodi must kui nõgi
veab kalu, kurke piki jõge,
mis nagu vanal flaami maalil
näib ähma loorit. Puri hall
kaob kääru taha Kvistentaali
või Rannakõrtsi. Kaldavall,
Toom, puistud, platsid – kõik on tühi.
Vaid mõni emand turust rühib,
paar last loeb hoovin "entel-tentel",
pätt nurgal nurub viinaks sente.

Augustiöö kui põhjatukuristik
rukkipõllu japihlaka kohale
langetabudulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik onsirtsudeserenaad.

SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õiedjorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeksmungalill —
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

Kõiklehed tumedamad ja varred räsitud.
Nad lopsakad ja küpsed ja juba väsinud.
On täppetaime ihul — need koltumise märk
kui vananeval naisel. Käes ilu viimne järk.

Siis jõuab kättesuve lõppjaam august.
Õhk päikseleilis köeb. On kõiges veel
suurt südasuvist suigutavat raugust
ja endeidsügisest, mis juba teel.

Sappkollasena valvabaiaskuu
keskhernekaunu,kõrvitsaid jakresse.
Onkõrguspiirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab igapuu.

Saabploomil küpseks liha, valmib luu,
veel imendubaroomerakkudesse.
Ja laisalt ootamas on mahlapresse
õun õuna kõrval... Et saaks selleks suu,

veinsõstraist juba käärima on pandud
jakeldrist kerge lõhnavoog kui aim
hõrkhapukana läbiuste kandub.

kui mustast õhusttähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minusammemaja ümber kuulab
ja hingab sisseõunapuude kaugust
...
kus rukkipõlde aknasse ei küüni
ja pole ühtki vanaemahäält
kuid augusti ja tema ädalrüüni
ma jõuan kadumatu ilma päält

tundsin ennast kurvalt
teiste tantsulustis
on nii palju tähti
pimedas augustis

Välislingid