Armeenia on väike merepiirita riik Ees-Aasias, kus elavad valdavaltarmeenlased. See moodustab kõigest väikese osa ajaloolisest Armeeniast. Seniste arheoloogiliste andmete põhjal hakati just seal esimesena tootmaveini.
- Sümfooniakontserdil kanti ette Parsadanjaniavamäng "Noorus" – hirmus kõvasti ja ses mõttes täiesti ehtne Armeeniamuusika. (lk 121)
- Aurora Semper, kiriLilian Semperile, 27.10.1960; rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958–1961", Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017
- Nagu Alijev on öelnud ühesintervjuus, on tema eesmärk näidata, kui rumalad onsõjad, mis leiavad aset sisuliselt sugulasrahvaste vahel: "Ma tahan sõja mõnitamisest isu täis saada. Ma naeran sõja välja." Ta nimetabKarabahhi sõda pilkavalt dolmasõjaks, vihjates sellele, kuidas aserbaidžaanlased armeenlastega oma köögi ja kultuuri pärast jagelevad. "Armeenias halisetakse eurooplastele ja ameeriklastelegenotsiidist, Aserbaidžaanis aga jagatakse meelsasti infotdolma ja balabani kohta ning Gruusiashatšapuri ja oma totaalse vürstliku päritolu kohta. Vaadake, millega tegelevad need ühiskonnadkosmosesajandil! No keda see huvitama peaks? Lõuna-Kaukaasia rahvad jaAafrika loodushõimud on keskmise eurooplase jaoks sisuliselt üks ja sama." Olen Alijeviga sada protsenti nõus. Kui poleks Alijevit, oleksin selle romaani ise valmis kirjutanud. Alekper on minu isiklikkangelane. (lk 43)
- Türki sõitsin seetõttu, et Armeenias oli käidud ja Iraani naljalt õppima ei pääse. Ning Araabiamaadega võrreldes onTürgi suhteliselt liberaalne. Läksin igasuguste eelarvamusteta. Äärmisel juhul uskudes, et suur ja võimas Türgi rabab mind jalust oma kauni maa ja kultuuriga. Ei juhtunud sedagi. Küllap olid ootused liiga kõrged. Või oli asi selles, et olen elanud Armeenias ja need kaks maad on masendavalt sarnased. Sealjuures tihti asjus, mida mõlemal pool taunin. Need riigid tallavad inimõigused toorelt jalge alla, tehes näo, nagu nad oleksid euroopalikumad kui vana Euroopa ise. Ainult selle vahega, et kui Armeenias toimub see Lähis-Ida mentaliteedi põimumisel postsovetlikupohhuismiga, võib Türgis igal hetkel tunda neosovetlikuideoloogia segunemist Lähis-Idaradikaalsusega. Aga sarnased on need riigid ka oma vooruste poolest. Võtame kas võiööelu: soe hilisõhtu, tolmustel tänavatel on rahvamassid, paarikesed embavad, lapsed sibavad ringi, kusagilt tuleb kebabilõhna, hõigub jäätisemüüja. Ja vahet pole, oled saAnkaras võiJerevanis. (lk 45)
- Gruusiapiirivalvur vaatas mu Eestipassi: "Esimest korda Gruusias? Ärge olge nii ehmunud." Ning andis mulle kommi, jälle karamelli. Selja taha jäi karm, lumine ja liivakarva Armeenia, ees aga paistis helge, õilmitsev ja tsitruseline Gruusia.
- Tbilisi, mis meenutab idamaistPariisi, tegi mu ära samal hetkel, kui marsa mööda Rusthaveli prospekti kesklinna jõudis.Õhtul viis pisut hajameelne filosoofiaõppejõud Tamar mu adžaaria hatšapurit sööma (Gohariku soojal soovitusel) ning ütles, et armeenlaste ja grusiinlaste hõõrumise põhjuseks onkonkurents. Armeenial ja Gruusial on sarnaste probleemidega iidneajalugu – kaks tillukest varakristlikku maad kesetmoslemeid. Loomulikult peavadki nad võistlema. (lk 143)
