Tõepoolest, peame tunnistama, et näiteks tänapäevase GT [Google Translate] toimimismudel sarnaneb professionaalsetõlketegevusega palju rohkem kui too aeglane laskumine puhtatähenduse "keldrikorrusele", millest unistasid masintõlke varased arendajad. Ka uute programmide õppimisprotsess (deep learning) meenutab suuresti inimlapse lingvistilise pädevuse arengut. Meiegi pole omaemakeelt omandanudsõnaraamatu ega grammatikaõpiku abil, vaid katse-eksituse meetodil.
...kirjandustekstil on väärtust vaid niivõrd, kuisõnad ei ütle täpselt seda, mida nad ütlevad. Ja isegi kuimasina abil on võimalik ühest loomulikustkeelest teise üle kanda see, mida sõnad ütlevad, siis kas tuleks masin toime ka selle ülekandmisega, mida nad ei ütle, millest nadvaikivad?
Ilukirjandust pole vaja, see on otstarbetutekst. Jakratt (sest kes see muu üks tõlkeprogramm on?) jääb sellise tekstiga jänni, kuumeneb üle ja läheb pauguga lõhki.Luuletus, see on naguliivastköis. Ja siit klišee, millele ma meeleldi alla kirjutan: dokumente tõlkigu bürokraadid,filosoofiatfilosoofid, luuletluuletajad jne.
GTs ehk isoleeritud süsteemis mõnd luuletust kahe keele vahel edasi-tagasi peegeldades on tulemuseks entroopia, arusaamatu sõnapudru. Tähenduse loomiseks peab ülekandesse ühest keelest teise panustama vaimset energiat väljastpoolt.
Niisiis, ilukirjanduse tõlkija mitte pelgalt ei dekodeeri etteantud teksti, vaid kirjutab selle omas keeles uuesti. Sedasama teeb ka lugeja: hea kirjandustekst teeb lugemisest aktiivse kogemuse.
... ilukirjandus eeldab lugejalt enamasti üldkultuurilist pädevust, kuid on lisaks sellele adresseeritud isiklikulemälule, psühholoogilisele samastumisvõimele,empaatiale, aistilisele erksusele. Kuni masinal sellised võimed puuduvad, kuni ta ei suuda ilukirjandustekstilugeda, ei suuda ta seda ka tõlkida.
Halb tõlkija kuuleb etteheidet, et ta pole lähteteksti enne mõttega läbi lugenud, et on tõlkinud sõna sõna, lause lause haaval, lineaarselt, nägemata teksti stereoskoopiliselt.
Praegusele tõlketehnoloogiale võiks ette heita "vastupidist": et ta ei suuda jälgida teksti lineaarset arengut, vaid näeb seda momentvõttes, ruumiliselt. Ja paraku on sellise tõlke tulemus just teksti sisemiste arengute eiramise tõttu lame ja tasapinnaline. Pingutus ja mõnu on protsessuaalsed nähtused, mis on seotud nii kirjutamise, tõlkimise kui ka lugemisega. Võimas masin ei tea neist nähtustest midagi, sest ta ei tea, mis on protsess.
Iga me päev on täis vihaleajavaid kokkusattumusi. Õigemini, meie igapäev siin ja praegu on ise üksainus suur ja vihaleajav kokkusattumus, mis neelab pöörisena enam-vähem kõik meie eluavaldused, alates liikumisest ja toitumisest, lõpetades kunstilise eneseväljendusega. See valitseb õhku, mida hingame, sõnumeid, mida vahetame sõpradega, ja poliitikute juttu, mida kuulame õhtustest uudistest. See on mõõdetav ja metafoorina kõikelubav, sel on nimi, see on põhimõtteliselt kodustatav, kuid avaldab kodustamisele vastupanu, on paindlik ja kohanev, jätkusuutlik.
On üsna selge, et kunstiloomingu retseptsiooni näitus saab olla ainult metanäitus ning eksponeeritavate kujutiste kõrval tuleb meil tähelepanu pöörata paljudele lisaaspektidele, alates kujutise esitusviisist ning lõpetades teose sünni ja eksponeerimise ajalis-ruumiliste tingimustega. Kunstnik või kuraator peab olema üksiti teose suuvooder ja advokaat, kelleta jääks näitus tummaks või väheütlevaks.
On näitusi, mis võtavad tummaks. On ka näitusi, mis tekitavad häälekat poleemikat. Ja veel on näitusi, kus selgitused ja poleemika on suurelt jaolt ette antud. Heal juhul panevad seesugused edasi mõtlema, oma kultuurikogemust reflekteerima ja jagama.
