Olen fotografeerimisega tegelenud alates 13. eluaastast ja enesele teadvustamata toonaseid matku, klassiüritusi jne pildistades tegelesin ma tegelikult ju dokumenteerimisega. Iga fotograafiline jäädvustamine on konkreetse ajahetkedokument, selles mõttes on iga manipulatsioonitafotokaameraga sekkumine ümbritsevassedokumentaalfotograafia, kuigi fotograafist ja tema valikutest jääb alati sõltuma, millise ruumilise ja ajalise väljalõike ta vaatajale edasi annab.
Selline väljalõige on mõneti vägivaldne ja tekitab lõputuid küsimusi dokumentaalfotograafia realistlikkusest jaobjektiivsusest, mis mind omamoodi paeluma hakkaski. Sul on dokumentaalfotograafina võimalus näidata tagasipeegelduvat aega oma perspektiivist, kuid sa pead alati olemaaus.
Minu esimene teadlik dokumentaalprojekt sai alguse 1990-ndate lõpus, kui ma maatüdrukuna vaimustusinpiimapukkidest ja nende kultuuriloolisest fenomenist. Igal piimapukil oli oma lugu – nende ümber keerleselu. Tänaseks on piimapukid kadunud, aga mul on hea meel, et mul on õnnestunud jäädvustadaajalugu.
Hääbuvate ja eriliste kultuurinähtuste poole on mind kogu aeg tõmmanud, teatudeksootikat leidsin eelmise sajandi lõpus enda jaoks kaPeipsi-äärsetesvanausuliste külades, mis pani mind ikka ja jälle sinna pikki sõite ette võtma. Ja ikka kaameraga.
Eesti on oma väiksuses tohutultkirju, ja ma ei saa aru fotograafidest, kes kurdavad, et meil midagi ei toimu, midagi maailmale huviväärset pole pildistada. See on natuke rumal mõtlemine.
Mindinspireerib lihtne igapäevane elu ja n-ö tavalised inimesed, kelle kaudu olen jõudnud tõdemuseni, et justlihtsuses jatavalisuses peitub geniaalsus. Kui süüvida lihtsa inimeseolemusse, tema hingeellu, siis mõistad üsna ruttu, et tegelikult puutud kokku just millegi väga erilisega. See on omamoodiparadoks. Mulle meeldib iga uusavastamine jaavanemine. Sellinesümbioos on tohutult inspireeriv.
Pikaajalisteprojektide puhul ongi nii, et sa lähened oma objektile samm-sammult, inglise keeles on sellisele töötamisviisile hea nimetusslow photography, mis oma ajamahukuses nõuab pidevatpühendumust ja tohututjärjekindlust.
Perifeerses piiritsoonis on venekeelsed inimesed üleminekul uude aega – nõukaajast vaba Eesti aega – elanud üle teatudtrauma ja nende umbusku kaameraga inimese suhtes on küllaltki raske ületada. Eriti veel eestlasel. Kuid see pole võimatu, sest tegelikult nad tahavad rääkida oma lugu.
Enamuse minu fotoprojektidega on selline lugu, et päris valmis ei saa nad ilmselt kunagi, need jäävad eluprojektideks. Tulen aeg-ajalt nii ühe kui teise juurde tagasi. Minu töömeetod on seotud sellega, et vajan mõnikord ajalistperspektiivi, et pildistatud materjal justkui uue pilguga üle vaadata ja siis jälle edasi minna. See seletab hästi situatsiooni, miks ma nii mitme projektiga korraga tegelen. Mul on vaja pidevalt värsketvaatenurka.
Eesti romade ehkmustlastega olen teinud tööd juba 2011. aastast, aga alles nüüd tunnetan, kuidas uks nendemaailma on avanenud. See materjal, mille pildistasin viis aastat tagasi, on sootuks erinev värskest, sest suhe kogukonnaga on usalduslikum, sind lubatakse rohkem ligi ja igapäevaelu pole ainulttee joomine jaküpsiste söömine, nagu esmastelt fotodelt vastu peegeldas. Seega dokumentaalseeriate loomine on natuke ka nagu teiste inimeste elu elamine, lõputu protsess. Ja see on põnev.
Minu peamiseks pildistamisobjektiks oninimene. See on nii põnev teema ning fotograafina ei tee ma lihtsalt pilti, vaid uurin subjekti nii sügavalt, et saan teada, mis on inimese taga. Minu projektid on alati sotsiaalsed ninginspiratsiooni ammutan ma kõigest enda ümber.Eesti onteemasid pungil täis, eriti dokumentalistika vallas, tuleb lihtsalt teemaga sõbraks saada.
Oluline oneksperimenteerida võimalikult palju ja teha erinevaidharjutusi, mis arendaksid nägemisoskust ning õpetaksid, kuidas teatud teemat edasi anda. Lisaks tuleb kasuks ka teiste fotode vaatamine, neisse süvenemine ja nendeanalüüsimine.
Nii nagu muusikamaailmas onvinüülplaat tagasi tulnud, on fotograafias taas tõusuteelanaloogkaamerad. Kuidigifotograafia annab kiiruse ja tulemust saab ruttu näha, siis analoogi puhul on tulemuseshing rohkem sees ning inimestele meeldib see vana hõng.
Minu suureks unistuseks on alati olnud pildistada Leicakaameraga, mis juba 90 aastat tagasi oli kompaktkaamerate teerajajaks ning nüüd, koostöösmobiiltelefonide tootja Huaweiga, on seda kanutitelefoni fotograafias. Kuna sain võimaluse teha koostööd Huaweiga ning katsetada nende kolme Leica kaameraga varustatud viimast mudelit, siis saan nüüd ka ise kinnitada, et Leica on tõesti kvaliteedinäitaja fotograafiamaailmas.
Sügavamfotograafia on palju enamat kui trendide jälgimine ja fotodel efektsete filtrite kasutamine.
Konkursid on kasulikud, kuna need panevad inimesed kriitiliselt suhtuma sellesse, mida nad oma kaameraga teevad. Pildistamine on selle juures kõige lihtsam ja mõnusam tegevus, raskeim osa on just nende 100 seast aga see üks õige välja valida.
Tihti ei peagikvaliteet kõige parem olema, vaidsisu on see, mis teeb fotostfoto.
Peamine on läbi mõelda, mida tahad antud pildiga öelda. Kui pildil on sisu ning see avab vaataja jaoks mingi teema, siis hea foto ongi olemas.
[Pressifotograafiast dokumentalistikasse siirdumisest:] Mul hakkas peas tekkima mõte, et miks me kunagi ei näita neid paralleelmaailmu siin Eestis, mis on olemas. Mis me näitame ühte ja seda samaAnu Saagimit, kes on igal üritusel kohal?
[Eesti moslemite pildistamisest:] Mina tahan näidata seda adekvaatset pilti, seda peegeldust, midakogukond ise endast minu jaoks pakub. Ma ei välista oma seeriates kindlasti mitte ka negatiivseid juhtumeid.
Ma ei saa öelda, et ükski marginaalne grupp, kellega ma tegelen, on kas hea või halb. Ei saa panna neid piire,inimene on inimene. Ole samoslem, ole sakristlane, ole sa kes tahes. Ei saa niimoodi lahterdada.
Meil kaovad sellisederipärased asjad järjest ära - kadusid ärapiimapukid, kaovad ära puustelektripostid, kaovad äraheinasaod ja kaovad ära kadaatšad. [---] Ma arvan, et meie inimesed saavad juba praegu aru, et tegelikult ei ole mõtet kõike hävitada.
Viimasel ajal on ajakirjanduses näha tendents, et vähegi loomingulisemad, visuaalselt eristuvamad ja kogenumadfotograafid saadetakse supertoimetustest minema ning asemele võetakse madalapalgalised jooksikud. Kusjuures irooniline on see, et need minemasaadetud on eelnevalt saavutanud katunnustust, justkui oleks see ettemakstud kompensatsioon väärituvallandamise eest.
Mõned väga head pildipüüdjad on kehtima pandud süsteemi eest ise põgenenud, sest olgem ausad, fotograafide töö tänapäevastes korporatiivasutustes on muutunud konveiermeetodil funktsioneerivaks tehasetööks, kus tähtis pole enamkvaliteet, vaidkiirus, kiirus ja veel kord kiirus! Muidugi tehakse fototoimetuste koosolekutel suuri sõnu kaloomingulisusest ja erinevatest nurkadest ning lähenemisviisidest, aga kuitoimetust juhitakse stiilis, et sa pead end oma tööd tehes justkui kogu aeg milleski süüdi tundma, siis ausõna, selline õhkkond ei soodusta mitte mingisugust mõtteerksust.
Kas ei oleks fototoimetustel suurtekoondamiste asemel mõistlik mõelda sellele, et kiirus on küll tähtis, aga kvaliteet on veel tähtsam?! Ning tähtis on see, et iga endast lugupidav meediaväljaanne võtaks kvaliteetse fotožurnalistika saavutamiseks oma fototiimi fototoimetaja, kes tõesti valdaks pildikeelt ning tunneks ka pildistamise praktilist poolt [---]. Et oleks asjatundlik vahelüli fotograafide, kujundajate ja kirjutavate ajakirjanike vahel, et kõikidelt inimestelt ei nõutaks mingit üldiseks trendiks kujunevatmultitalentsust jainterdistsiplinaarsust...
