Luule

Anna andeks, anna andeks,
etarmastan sind, –
et ainumalt sinule tuksumas rind!
Ei iialgi loota küll tohi vist ma,
et sina mind, armas, võiks armasta' ka...

"Laulan oma Eesti laulu"

Mull'Vanemuinekandle andis
Kesk pilkselööl,
Kättõnnistades pähe pani,
Kuisurm ju tööl:

"Mu tütar,laula kurval tunnil,
Saab aitama.
Kuirind sul paisubõnne sunnil,
Siis laula ka."
...
Ei katkend kannel. — Mis nüüd teha?
Eielujõed
Veeligaviku merde lähe,
Kus alaltõed.

Ehk võtadandeks anda mulle,
Mukodumaa,
Kui astun sinu õuedele
Mu lauluga.

Miks on sõudvel õrnadhääled,
Kohisemaskose keeled?
Miks on ärkvel lootus'-ilu,
Põgenemas vaikne vilu?
Mis sa tahad,kevade?

Ei tuleuni. —
Õhtu kujud
Virvendavad:tuulte tujud
Kandvad kaunid kaugemale,
Toovad teised lähemale —
Rahutu mu meel.
...
Ei tule uni- —
Küll ta sõuab,
Rahu suur mu laugel' jõuab:
Uinuma jääntähe valgel;
Õnne jume veel mu palgel —
Valgeist õitestpärg.

Sina oled kelm,
Mina olen kelm —
Kelmid me mõlemad.
Sinu silm
Minu ilm.
Ilm onkülm —
Kurb mu silm,
Kelmust ei kusagil.

Imelikud sinusilmad:
Nagu pehmed ööde ilmad,
Säravad kui taevatähed;
Näen neid ikka, kui ka lähed
Ära kaugele...
Imelik! imelik!

Oh ära karda, kallis,
Ei ma sind tülita!
Ei iialgi su armu
Sult tahakerjata:

Võin uhkelt, külmalt, võõralt
Su silmi vaadata —
Võin vaikselt naguvari
Sust mööda minna ka;

Võin lahkelt rannalsõuda
Ka ilma sinuta. —
Võin aga põue põhjas
Sind kanda keelmata.

Kanarbikus kasvasin,
Sambla süles sirgusin,
Kaste külm mind kaisutas,
Pilve puhkel paisutas:
Olen nõmmelill.
...
Olekssügis, sureksin,
Sambla süles närtsiksin!
Ei võiõnnel hõisata
Egaleinal laulda ka:
Olen nõmmelill.

Kenamõis, keskoidu algel
Õhkusid nii armsasti
Ja ka vara päevapalgel
Hiilgasid veel hellasti, —

Miks sa närtsind? Priiuspidu
Allesalgab isamaal.
Miks sind võttis surmaidu
Tulevase õnne raal?

Tasa lehvib luulevaimu
Leinas üle Maarjamaa,
Leinab, et ta kallim kaimu
Lahkund, kadundKoidula.

  Taaralaste targad pojad,
Eesti vaprad vennaksed,
Ehitage rahukojad
Endi keskel ülesse!

  Üksmeel astub võimsal sammul —
Eesti elu edeneb,
Vili kasvab, lokkab rammul;
Tulevik teid õnnistab.

Emakeel, su kaunis heli
Sütitab mu südame,
Tungib jumalikul tulel
Minu põue põhjasse.
...
Kahetsen, et kaua oli
Kaetud suilu mull'.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
Tõotati mulle ka,
Kui sind kallimaks ma keeltest
Julgeksin kord pidada.

  Kelle elu õnnerikas,
Lapsepõli päikserikas,
Eluhommik armurikas,
Lõbus, laulu-, lillerikas:

  Selle rind on rõõmurikas,
Selle loomus lõburikas,
Selle suu on sõnarikas,
Sellel ilm on ilurikas.

Väsind olen — väsind —
Usu, kallis, mind!
Vaikigu kõik laulud,
Vaikseks jäägu rind!

Väsind olen — väsind,
Kallisisamaa,
Sinu mulla põues
Tahaks puhata.

Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud! —
Laulja rind on varsti külm.

Oh, küll oli õnnis laulda,
õie-aega kuuluta',
Leinas, õnnes laulu sisse
Ise ära sulada.

Ei saa mitte vaiki olla,
Lauluviisi lõpeta':
Vaikimine oleks vale,
Sunnikssüdant lõhkema.

Tahan õige tasa laulda,
Tasakannelt helista',
Et ei sind, mu kõige kallim,
Lauluga ma tülita.

Aga kuitorm minu kandlelt
Kostab siiski kõrvu suil',
Siis sa ise oled süüdi:
Miks nii armas oled mull'!

Ma olen näinud musti silmi:
Kui täheöö nad säravad —
Pea vaikivad, kui jutt on huultel,
Pea vaikselt palju sõnuvad.

Ma olen näinud sõstrasilmi,
Kes armsad olla mõistavad,
Kes aga iga tuule tõstel
Pea oma juttu muudavad.
...
Ma olen näinud sinisilmi,
Kes päikeselgelt sõnuvad,
Kõik' hinge salaohkamisi
Just nagu peeglis näitavad.

Ma olen näinudhalle silmi,
Kes südant kartma panevad:
Sa hääd ja paha puhkamata
Näed nende läikes heitlevat.

Siis olen näinud halle silmi,
Kes targad ja ka kavalad,
Kes säravad kui haljas teras,
Kes vihatujul naeravad.
...
Kus rohelist on silme hallis,
Sääl Ahti vaimud valvavad...
Sa vaata ette! — häda sulle,
Kui kuidagi neid pahandad!

  Ei laulikut vist taha
Ma kaasaks omale:
Kõik, mis tal meeles mõlgub,
Saab ilmsiks teistele.

  Eimuusikanti taha
Ma kaasaks omale:
Ta tihti rõõmulugu
Lööb ohkel teistele.

  Eimaalijat ma taha
Ma kaasaks vistist' ka:
Ei tea, kas võingi salli',
Kui kõiki maalib ta?...
...
  Eikohtunikku taha
Ma kaasaks omale:
Vist ikka õigust andma
Pean mina temale.

  Eivaimulikku taha
Ma kaasaks omale:
Tal raske jutlustada,
Kui talvel köhime.
...
  Jasõjameest ei taha
Ma kaasaks sugugi!
Mispärast? — ei ma seda
Vist tea isegi.

  Ja nõnda igal teisel
On viga jällegi.
Mis saab sest viimaks saama? —
Jään ilma muidugi.

  Kui aga keegi nendest
Mull' õige armas on,
Ja kui ma talle armas —
Siis lugu teine on.

  Üks kiitis mu säravaid silmi,
Ja teine mu kõlavathäält,
Ja kolmas mu kullaseid juukseid,
Ja mõni mu rõõmulist meelt.

  Minupeig onkalamees,
Kõige hoolsamküla sees;
Tal on vene uhi-uus,
Uuednoodad jõesuus.

  Minu peig on lahke mees,
Sest ta on kalaulumees;
Ikka kõlab mere pääl
Tema ilus lauluhääl.
...
  Minu peig on kalamees;
Keegi terve küla sees
Veelei tea sest midagi —
Pole teada vajagi.

  Mis onluule paljalt sõnas?
Raske,kare hingele;
Agamuusikas jalaulus
Sulatab ta südame.

  Õnnelik, kel õnneks antud
Tundmust häältes avalda' —
Oh, üht ilust laulu kuuldes
Tahaksin kord surra ma!

  Lee ääres ma seisin ja valvasin tuld
Ja vaatasin tulesse,
Jatuli see leekis ja lõkendas küll
Ja paistis mu palgele.

— — — — — — — — — — — — — — — — — —

  Mul oli, kui oleksin kuulnud su häält
Ja vastu sinule läind;
Ethämarik lävele libises ju,
Ei seda ma sugugi näind.

  Lee äärest vist sala' üks vaenulik vaim
Läks mööda, taht' anda mull' suud;
Ma kohkusin mõttest, ta põgenes siis —
Ja väljas kohasidpuud.

  Hoia vahestaken lahti, _
Et võiks tuppa tulla tuul:
Tuhat tervist sulle saadan
Päeval, õhtul, hommikul.

Küll olin ma õnnelik õiekuul —
Ei seda või kirjelda' kellegi huul...
Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,
Kuidlehekuu lennates ära siit läeb.

  Luule, see ei tuletuulest
Ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela —
Kõik see oleks asjata.

  Luule, see on leekivtõde,
Veri sinu südamest,
Sedapead sa ilmutama,
Hoolimata enesest.

  Köögis seisab —ootab, ootab
Meie armasemakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
Laske tuppaeesti keel.

  Laske tema lausasaali,
Paluge talaudagi —
Imelikud eesti saksad,
Võtkemõistust vähegi!

  Oma kurbamaskeraadi
Ärge harrastage nii!...
Harjutage omaaju
Avaramaks ometi!

— — — — — — — — — — — — — — — — — —

  Köögis seisab, ootab vahvalt
Paljukannatanud keel:
Saalis sasisevad õled,
Pillerkaaribkadak veel...

Järv leegibeha paistel
Ja hiilgab nagukuld —
Ja järve tagametsas
On näha õitsituld.

Ja kaugel metsa põues
Ju liigub muistne jutt,
Kui suve-öödeilu,
Kui õnnisnaer ningnutt.
...
See on mu kuldakallis,
Mu kauniskodumaa;
Kuid koidul, päiksepaistel
Veel palju kaunim ta!

  Vanaema helde, lahke,
Oli kallis sinule,
Oli sinu lapsepõlve
Soojendaja päikene.
...
  Kullerkupud,jaanililled
Eidehaual õitsegu,
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu.

  Siin toredad ja suuredlinnad
Jakülad rohuaedades,
Siin kuulen kaunist laulu, mängu,
Näen rahvast uhkeis riietes —
Kuid keskel selle ilu sees
Mul põueskojuigatsus.

  Kesk sügavatVenemaa metsa
On imeilus aas.
Küll õitsvad sääl kevadel lilled —
Sääl naguparadiis maas.

  Ja mööda voolab säältjõgi,
Nii vaikselt salaja —
Tad peitvad põlisedpärnad,
Ta sügav otsata.

  Säälööbik hõiskab ja kaebab,
Et süda sulab sul,
Ja nagu teisest maailmast
Sääl lehvib hommikutuul.

  Kuid ära sa mine sinna,
Kuiigatsus sulsuur —
See jõgi on liiga sügav
Ja tema ilu liig suur.

  Jah, vaikne vesi on sügav
Ja vaikne igavus suur —
Ja igavenerahu,
Küll see võib olla suur!

  Tõnu tahtisbassi laulda,
Ja ta oleks laulnud ka
Toredat ja mõnus't bassi,
Nii et ime kuulata.

  Aga kogemata puudus
Tõnul bassi tarvis hääl —
Ja ta tahtis ometigi
Esimene olla sääl!
...
  Tõnu laitis bassilauljaid,
Laitis lahkettenorit,
Laenas naabriltlõõtsapilli —
Algas uut ja võõrast viit.

  Tõnu mängis — mängis — mängis —
Pilli katki tegi ta...
Tulevikus tahtvat Tõnu
Bassilauljaks hakata.

  Need vaenuvalla mehed
On otse sõgedad:
Kõikkihelkonna asjad
Nad hukka ajavad —
Jaise kiitvad päevad, ööd,
Et teevad rahva kasuks tööd.

  Suurkontsert algab koidu a'al;
Kõik laulikud on juba sääl,
Nad haljaspuude oksadel
Ja õhus kõrgel üleval.

  Ja kaasa laulvad lahke tuul
Ja lugemata lehed puul,
Kõik mets — ka oja kalda all
Janäkineiudallikal.

  Ja kuulamas onorud,mäed,
Kõik aasad,põllud tõstvad pääd,
Ja päike tuleb iluga
Suurt püha ühes pidama.

  Lenda,lepatriinuke,
Lenda üle suure vee,
Lenda kaugemale veel —
Minu armuke on sääl.

  Tal on silmad nagu öö,
Kullastmõõk ja kullastvöö —
Seisab kõrgel kaljul sääl,
Vaade viibib mere pääl.
...
  Lenda, lenda,lepalind,
Vii tall' tervist, palun sind!
Silmad tal kui tähte-öö,
Kullast mõõk ja kullast vöö.

  Kui sa tuled, too mull' lilli, —
Lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? —
Ühestainsast küllalt saan.
...
  (Palju lilli siin nad kandvad
Meelitelles minule —
Mitmest lillest leidsin kihvti
Minule ja sinule...)

Kõige ilusamluule,
See ilmub sõnata;
Ei igaühel' siin ilmas
Ta ennast ilmuta.

Kõige ilusam luule
Siin ilmaskoduta —
Oh, ainult silmapilgud
Su juures viibib ta,

Kuid inimesehinges,
Sääl heljub surmani
Kui kauge, kauniskaja
Sest luulest ometi.

  Surm koputas, kutsus mind omale,
Kuid mina ütlesin: "Ei!"
Hulk elujulgust ja jõudu mul veel,
Seepärast ma minna ei või.

  Siin eluvaevast ja -võitlusest veel
Ma tahaksin osa saada,
Siin tahaksin nutta ja naerda ma veel,
Ja loota jakannatada.

  Mägede põues puhkabjärv —
Suur, sügav, sinine,
Kui olekstaevas heitnud end
Ta vilu voogesse.
Mägede põues...

  Metsroosid, uhkedpalmipuud
Ta kaldal kasvavad,
Ja läbi laante laiad jõed
Ta hõlma tõttavad.
Mägede põues...

  Sa ole suurem kui susaatus
Ja kõrgem kõigist ohtudest;
Sutiibu, mis sind kõrgel' kandvad,
Sa ära heida enesest.
...
  Kui merest sügavam suvalu,
Maailmast suurem oht ja õud,
Kui piiramas sind surmavarjud
Ja nõrkemas ju sinujõud;

  Meelt sina ära siiski heida,
Ja põrmus ära rooma sa!
Veel tõsta silmi päikse poole,
Veel usu, looda, armasta!

  Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununevlehekülg
Aegade-raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!

  Meie silmades säravadsädemed,
Meie põues lainetabjulgus jajõud,
Hoovab elu!

  Meie ulatame käedpilvede poole!
Suure sihi poole:
Meie tahame elada ja kirjutada
Aegade-raamatusse...

  Mul oli väike vennakene,
Kalevite kaimukene —
Jalga seitse vast oligi pikk!
  Katsus väike vennakene,
Süle suurustkivikesta —
Tõstis ja paiskaski kaugele.
...
 Tule koju, kaimukene,
Rända koju, raudakäppa
Põrgumüürisid lõhkumast,
Sarviktaati sagamast.
Kaitse enne omakodu,
Varja oma kallim vara,
Siis minepõrgut pahandama,
Sarviktaati tuuseldama,
Sest kui kõnnid sa koduta —
Rändad rõõmuta, rahuta,
Siis ei jätku sinul jõudu...
...
Mis sääl kumab koidukullas,
Paistab kaugel hiie-ilus?
See on kaunis eesti kodu,
Mehed kuitammed sääl tugevad,
Sõnas ja teos vägevad;
Naised nii uhked ja nägusad,
Südamest hellad ja viisakad.
...
  Mis säält tuleb teesid mõõda,
Ruttab iga rada mõõda,
Laguneb ju laiemale
Nurmedele, niitudele,
Mägedele, orgudesse,
Metsadesse,nõmmedele?...
Tungib — tõuseb — paistab juba?!
Künnabsoosid külvi maaksi.
Rabasid ju rohumaaksi,
Tungib —־ tõuseb kõrgemale! —
Paistab juba kaugemale! —
See on eestitöö jategu.
Sortsilased sajatavad,
Pahal meelel pajatavad:
"Ei ole sooski enam seisu,
Rabadeski enam rahu."
Nende rajad on rikutud,
Piiridele piirid pandud,
Nende riik on hädaohus!

  Mõõk ühes,Piibel teises käes
Jaahnus südames —
Nii ristirahvas usutööd
Teeb paganate seas.
...
  Kõik muutub eluvoogudel.
Eiajalugu lõpe veel —
Ei võlgu jäeta tehtud süüd,
Kas olnud ammu see või nüüd.
...
 Pilv tõuseb,kõue läheneb.
Euroopa kõigub, väriseb;
Siis tuleb aru anda tõest'
Sul, ristirahvas, oma tööst.

  Miskülvasid, siis lõikad sa —
Kas hääd või kurja — kuhjaga.
Kuis välgub kättemaksja mõõk!
Ja enda keskel vaenuleek!

 Siis heitlemas on rahvad, maad,
Ja paigast läh'vad piirid, ra'ad.
Kui tähed mõned langevad
Ja elukirjast kustuvad.

  Maa kõigub, väriseb jalge all:
Leek verine loidab taeva all —
Ja nemadtantsivad...

  Ja haiged ning haavatud oigavad
Ja surijad viimast kord ohkavad —
Ja nemad tantsivad...

  Ja rõhutudviletsus tõstab pääd!
Alt sügavalt sirutuvad käed...
Ja nemad kohkuvad!

  Ja kokku langeb, mis kõdunend on,
Ja kustub mõnigi suurus ja õnn —
Ja nemad ei tantsigi...

  Ja üle maa kohiseb kevadetorm
Jakülvab uut elu! — ning väsind on surm.
Ja nemad kaebavad...

  Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,
Pääs päiksekiirtest pärg sel on...
Kuid unes ma nägin, see olla vahest valus,
Kui olekskibuvitsast see kroon...

  Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,
See kõnnib sagedast' üksinda,
Sest seda kõrgust ja valguseselgust
Kõik surelikud ei kannata.

  Kuskil kaugel mul vist kodu,
Ilma taga hingemaa;
Tuule pääl nüüd minu tuba —
Vaenelaps ju olen ma!
...
 Küllapleiba mulle anti,
Riiet mulle jagati >—
Aga vaeselapsesüda
Külma, nälga jäeti!

  Tühi jutt kui kulutuli
Laiakiiru laguneb,
Kadedus tall' hõõgu annab,
Rumalus ta lõkke lööb.

  Uudishimu ees ja taga
ikka ühes ratsutab;
Tõde tuleb — tuld jasuitsu
Vastu silmi tema saab!

  "Eest ära, eluvanker veereb!
Eest ära — muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! —
Või juhi, kui sul võimsadkäed!
Eest ära!" hüüabelu.

  KuiJumal kõigile õigust teeks
Ja keegi tal meelest ära ei läeks,
Kes teab, kuis lugu siis oleks. —

  Aga mõni peab jooksma nüüd jaluta,
Ning mõni peab kõndima kõrvuta,
Ja mõni ju sündidesvaene!

  Ja mõne pää on kõlusid täis,
Ning mõnel on süda liig tühi või täis,
Ja mõnegi uputabrikkus.

  Ja nõnda onohkamist otsata
Ja tüli ning nurinat igapäe —
Ja kõigil on tuline õigus!...

  Elu — on seeunenägu,
Ilmutus, mis üürike?
Juba kaob see ööde varju,
Juba lõpeb minu tee...

  Juba astun allahauda,
Pean põrmuks langema;
Igatsus jarõõm ja kurbtus,
Kustub igaveseks ta? —

  Ei, ei! — säälpool hauavaikust
Peab veel elu olema!
Sääl mu suremata mina
Võtab uue asumaa.

  Kuikandlekeeled katkevad,
Siis lõpeb lauluviis:
Üks valuhüüd, üks värin veel
Ja kõik on vaikne siis.

  Ja inimese hinge sees
Kui katkeb kandlekeel,
Siis viimne värin, valuhüüd
Sääl kajab kaua veel...

  Kuid kadund päiksevalgust
Mu hinges lehvib veel —
Ta kustumata kaunis.
Ja halelik mu meel.

  Ma kõnninkoiduvalgel —
Küll oli pilkne öö!
Mind ootab päevavõitlus
Ja kibe, rasketöö.

  Pää püsti! Vaata silmi nendele!
Et elus on aateid, sellest kinni pea!
Ja küsi ka vahest: "Mis maksab maailm?"
Ja ära suurt kaeba, kui sul on külm!
Ära arveid alatirahaga tee!
Ent usu, et siiski toob vilja su töö!

  Kuid hoia siis kokku, sest muidu ei saa;
Võid minna vahest söömata magama ka.
Ühtkuube aastatseitse kanna sa,
Kuid hoia tamoodis hoolega!
Ja ütle, etmuresid ilmasvist küll,
Kui ka juhtub, et endal ei kopikat sul. -

  Näib elu siis mõnikord nagu öö,
Siissaatus jällegi üle löö,
Ja lootes ning usaldesnaerata
Ja ütle: "Kes teab, mispärast see hää!"

  Las' õitsedaliiliad haual,
Kus puhkab sunooruse õnn;
Suisamaa kaunis ja kallis
Nüüd sinu armastus on:
Sind sütitab sadade saatus,
Sull' valu teeb vendade vaev.
Ja nende õnnes ja edus
On sullegi säramas päev.

  Ükskuningas kosis laulu
Kord kaasaks omale,
Et oleks kuldses kojas
See ehteks temale:

  Et lehviks laulu ilu
Säält üle ilmamaa
Ja teataks põlvest põlve
Sest kaua kõnelda.
...
  Laul lehvis, tõstistiibu...
Kuid kitsas oli ruum,
Ja külm ja rõhuvhiilgus,
Kõik selle koja tuum.

  Laul tahab päiksepaistet
Ja ihkabvabadust,
Et suudaks kõrgel sõuda
Ja mõõtasügavust...

  "Suur kuningas, oh lase
Sa vabaks jälle laul!
Las' rännata maailmas
Ta jälleomal jõul!"

  Ja allahurtsikusse
Laul asus elama;
Sääl madalusemajas
Ta tahtis puhata.

  Kuid hurtsikus onmure
Javaesus valvamas,
Jahämarus ja häda
On silmi sidumas.

  Ei säälgi võind siis olla
Ka laulu pärismaa.
Ta igatsuse tiivul
Säält lendas minema:

  Laul tahab päiksepaistet
Ja ihkab vabadust,
Et suudaks kõrgel sõuda
Ja mõõta sügavust.
...
  Mis heljub üle ilma
Ja puutub südameid?
Mis pilguksparadiisi
Viib lennul ühes meid?

  Kuu kõndis kõrgel üleval
Ja kumas vaiksesti...
Noh — tema hiilgus mõnele
Ei meeldind maikugi.

  "Miskasu annab õige kuu?
Mis hiilgus hääd meil' teeb?
Kas inimene päevatööd
Ta paistel teha näeb?

  Seepärast maha taevast kuu! —
Meil olipäikene!
Küll temas oli elutuld,
Kas, rahvas, kuulete?!"

  (Kuid päiksepaistel, teate,
Ka oleksprill neil must,
Sest alla nendetänava
Ei asuks päike just...)

  Kuu kõndis kõrgel üleval
Ja kumas vaiksesti...
Mis tehti all, see temasse
puutund põrmugi.

  Me joomekohvi, söömesaia,
Ja kangetkohut mõistame,
Ning rohkemsuhkrut kohvi sisse
Me pühas vihas paneme.

  Me teeme tagaselja-otsust,
Nii hoopis hingeteadmata —
Nad vaesed käivad päiksevalgel,
Ei mõista paha aimata.

  Ei mõista meie neid küll surma,
Kavabaduse jätame,
Kuid ainult nende ausa nime
Me võimalikult võtame.

  Ja meieotsus maksab palju,
Ei leita ilmas naist, ei meest,
Kes oleks igal ajal julge
Ja kaitstud selle kohtu eest.

  Nad kadunud aegades elavad veel,
Sääl viibivad nende mõtted ja meel.

  Nad magand on senini sügavat und;
Kuid kibe neilärgates hiline tund:

  "Eesõigused, kasud ja suuruseläik,
Kas läheb see tõesti meilt minema kõik?!

  Need teised — et Jumalgi nuhtleks kord neid! —
Ju hakkavad endaga mõõtma nad meid!"

  Tiit mõtles ja arvas välja,
Etõigust
Muidu ei saa,
Kui peab kohtu minema —
Ja läkski. —
Jakohus istus — ja kuulas —
Ja kaalus
Tiidu kaebamist,
Aga ei saanud asja tuumast aru vist;
Sest õigus ei tulnud...
"Kui mitte, siis mitte!" ütles Tiit,
Ja edasi läks sõit.
...
  Tiit ohkas ja ootas —
Nüüd selgeks talle sai,
Et õigus ei õhinal ilmuda või,
Ja et väga odav ei ole see ka,
Ja et inime kaua peab elama,
Kui tahab kohut käia ta. —
           *
  Kui mõne korra ilmamaa
Saand ümber päikese keerelda,
Siis Tiidu õigus sai proovitud
Ja karvapäält ära kaalutud —
Ja keelmata kätte saadetud! —
Aga Tiit ei hoolinud enam sest,
Ja teda ei leitudki enam eest:
Ta oli taeva ju asunud
Ja säälsed õigused pärinud.

 "Tohtri-härra, ma olenhaige vist,
Ja rohtu õige kuluks mulle vist:
Kõikvalutab minul, liha ja luu
Ja nagu tubak on mõru mu suu."

  "Kui vana sa oled?"

  "Või kes nüüd seda vanadust teab —
Ja kes neidkirikuraamatid näeb?
AgaKrimmi sõjas ma olin küll ka.
KuiIngland käisRiia alllaevaga,
Suurtükimees mina. Sääl andsin suurt häält!
Kui tagasi tulin,mõistsin mitut keelt."

  "Hää küll, hää küll — nüüd näita keelt."
...
  "Kas rohtusid oled ju tarvitand?"

  "Jah — veidiliikvat võtsin ma —
Jatärkestiini anti ka...
Jasaunas käisin ja ahjuski —
Kuid abi ei saanud saamaski!"
...
  "Oh tohtri-härra, ma pidin surema...
Ei tea, kas nüüdki jään elama.
See rohi aga oli ka kange küll:
Pand' hingegi hoopis kinni mul..."

  "Kui palju sa võtsid korraga?!
Ära salga! kõnele! tunnista!"

  "Ooh — mis sest enam kõnelda...
Eks tohtri-härralt saa tõrelda...
Et raasike rohkem rüübata —
Kõik ära läks klaasist korraga!"
...
  "Vann võttatohter käskisid jah;
Noh — oleks ehk võtta võinud kah...
Kuid — hakka veel sellega jändama!...
Kuumsaunast otseojja pistsin ma."

  "Sa, vanamees, kas sul aru pääs?
Läed ojja, kus julumi maas!"

"Ooh — mis seekülm, tühi, nüüd minule teeb!
Keskalamees olnud, see seda teab!
Olen mitu kordPeipsigi kukkunud,
Jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,
Ei kordki veel surnud, ei uppunud.

  Kuid — ega ma ojasse enam ei läe!
Ei! — tohtri käsu vastu ei tee! —
Pai tohtri-härra, mis nüüd küll saab?
Kas on veel rohtu, mis avitab?"

  Istus Ilmar — sihuke peenike poiss —
Pühapäeval
Ja mängis kannelt
Ning mõlgutas muremõtteid:

  Mis ma sest rändamisest saan,
Ja mis ma seda tööd õige kokku a'an,
Kui maja ei ole,
Kus vahest võiks veidi ka viibida
Ja pühapäeviti puhata,
Või mõnikord mõtteidki mõlguta',
Nii paremat põlve ka pidada...

  Ja raha — see muidu nüüd lendu laeb —
Tea isegi, kuhu see jääb —
Kas sööb selle susi,
Või sulatab kuum,
Või võtab külm —
Kuid otsa see saab! —
...
Kas võtta nüüd enne naine —
Või koguda kukruke raha
Ja võtta siis naine, —
Või koguda kukruke raha
Ja katsuda tammepuust tuba
Ja võtta siis naine, —
Või — võtta kukruke raha
Ja teha tammepuust tuba — kõik võlgu?!
Ja võtta siis naine —
...
  Naa!... Mina ise, Ilmar — sihuke peenike
poiss!...

  Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike poiss! —
Ja mängis kannelt,
Nii etkägugi kaasikus kuulis
Ja kelmimalt kukkuma hakkas!...

"Meie-päevist"

 
   Germaan
Jaslaav,
Nad ihkavad omale meid;
Käest kätte vaik-vennu
Nii taovadahelaid –
Sarmaati valg-veretav slaav
Ja roostetandrüütel-germaan –
(Kuid kõige ees
Ja kõige sees
Kamaeleonjuudamees).
 
– –
 
   Germaan
Ja slaav.
Kui õduks teil anastav raid?
Kas heidaks teliisku
Võijagaks kuis pooleks siis meid?
Sarmaati valg-veretav slaav,
Ja roostetand rüütel-germaan,
(Ja kõige ees
Ja kõige sees
Kamaeleon juudamees.)
 
– –
 
   Germaan!
Ja slaav! –
Ja tuleb meil raskepäev –
Maamullast küll murrab
Siis Kalevla kanguste-kaev:
Eks täragu ülemaailma
Siis teiegatapriste-tants! –
Peablangma siis,langeb
Meidorjastav katt ja kants.

Tema kohta

Välislingid