Édouard Manet, "Natüürmort: meripoisur ja angerjas", 1864.Hayashi Jikko, "Angerjad", 19. sajandi algus.
Angerjas (Anguilla anguilla) on madujas peene soomusega kala angerjaliste seltsist. Euroopa angerjad rändavad kudema Sargasso merre Ameerika kontinendi veerel, tuhandete kilomeetrite pikkune ohurohke teekond võtab kuni kolm aastat. Angerjas on 2025. aastal Eestis aasta kala.
Angerjat ei aja segamini mitte ühegi teise meie vete kalaga. [---] Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast – siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad.
Juba sellised antiikaja suurkujud nagu Aristoteles ja Plinius teadsid, et angerjatel ei leidu kunagi küpset marja ja niiska, nagu seda leitakse kõigilt ülejäänud kaladelt. Kuidas nad siis paljunevad? Aristoteles kirjeldas angerjate tekkimist soomudast ning vihmaussidest. Tema õpetus oli sedavõrd autoriteetne, et veel 16. sajandil, s.o. ca 2000 aastat pärast teooria loomist, usuti sellesse tõemeeli.
Seega, ka pärast aastatuhandeid kestnud uurimusi jäävad õhku ikkagi veel vastamata küsimused. Kuidas leiavad angerjad oma sünnipaiga? Mis on tema, ligi 7000 km pikkusel, teekonnal määravad orientiirid, mis nad sihile viivad? Mis on põhjustanud sellise elutsükli? jne. Lootust on, et kunagi Aristotelese poolt püstitatud probleemid leiavad sellel aastatuhandel oma lahenduse.
POLIITIK, n. Angerjas ses põhjamudas, millele on püstitatud koguühiskondlik ehitis. Kui ta vingerdab, peab ta omasabavõdinaid ekslikult kogu rajatise värisemiseks.Riigimehega võrreldes on tal õnnetus olla elus.
Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary" (1948), lk 259. Algselt: "The Cynic's Word Book" (1906).
Tõrkumine ongi selleleraamatule väga omane. Ja see tõrkumine ei seisne isegi mitte selles, et ta ei lase end puudutada ja püüab kuidagi väga kaugel seista, vastupidi -tekst annab end hää meelega kätte, kuid libiseb ikka kui angerjas peost.
Argumendid on nagu angerjad: olgu nad nii loogilised kui tahes, ikka võivad nad mõistuse nõdrast haardest välja libiseda, kui neid ei õnnestu kujunditega kinnitada ja tunnetega toestada.
Poeetilisus jaigavikulisus onteatri puhul kaks mõistet, millel on minu puhul oht allergiliseks reaktsiooniks. Ilulemine, libe kui angerjas, ei saa lihtsalt kuidagi haakida.
Psühhoanalüüs üldse sai jälle algusemehest, kes alustas loodusteadlasena angerja munni otsides ja hiljem seda juba kõikides torudes tähele pani, kuigi "mõnikord on heasigar ka lihtsalt hea sigar".
Angerjas, jäiste vete sireen, kes jätabLäänemere, et jõuda meie meredesse, me lahtedesse, jõgedesse, tungides süvavees vastuvoolu harust harru ja siis soonest üha kitsamasse soonde ... Armastusenool maa peal, mida üksnes me nõod võiPüreneede kuivanud ojad juhivad tagasi sigivuseparadiisidesse ... üürikevikerkaar, mille kaksiksära sillerdab su ripsmete reas puutumatult inimpoegade seas, kes on vajund su porri - kas sa ei tunne oma õde temas ära?
Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
kuid siiani meenutad aega kui sul oli paljutube ja igaüks neistlõhnas omamoodi üks lehkaskoirohu järgi mõnes sammusid eetrisambad ja see kus magasid oli kalade tukkumispesa angerjad magasid seal kardinapuudel vaiba asemel maas sininemeri
Joanna Ellmann, "*torustikust läheb sadu veejugasid...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 57
