Lift tõuseb, lift vajub. Kõik ei olemälus säilinud. Osaline amneesia on jäänud. Mitmehäälsedrahvalaulud jaööbik asuvad kusagilalateadvuse sopis. Kevadinelumi on sulanud. Auravalmullal pole enamjälgi. Kuid on tärganud iha tuua kõik tagasi, tuua tagasi niiske hõngus,akaatsiad, ööbik, iidsed märgid. Ma olen otsekui teadusemees, kellel onvalemid kaotsi läinud. Populaarseid brošüüre ma aga kirjutada ei taha. Mul tuleb alustada otsast peale. Pean ootamatalve omaendateadvuses, lund.
Primo Levit lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusidjuudidpõrgu kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oliAuschwitzis palju — ja ühtkivangi — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab jubapealkiri. Nagu kõiksündmused, mis ületavadkujutlusvõime piirid, läbisküüditamine amneesiafaasi või segu amneesiast jaafaasiast, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda.Aeg lubabpilgul kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata.
Meie peaminekapital onkannatus. Mittenafta, mittegaas — kannatus. See on ainus, mida me pidevalt ammutame. Kogu aeg otsinvastust: miks meie kannatused ei konverteeruvabaduseks? On nad tõesti mõttetud?Tšaadajevil oli õigus —Venemaa on maa ilmamäluta, totaalse amneesia ruum, neitsilik teadvuskriitika ja reflektsiooni jaoks.
