Ja Issand ütles: "Vaata,rahvas on üks ja neil kõigil on ükskeel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!"
Ja Issand pillutas nad sealt üle kogumaailma ja nad jätsidlinna ehitamata.
4. Et mõista poliitilistvõimu õigesti ja tuletada see tema algusest, peame võtma arvesse seisundit, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt — see on täielikuvabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada omavara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelleltkiluba ja sõltumata teiste inimestetahtest.
John Locke, "Teine traktaat valitsemisest". Tõlkinud Alar Kilp.
Algus on olemasolu, millele eelneb aeg, mil asja, mis algab, veel ei olnud.
Puhkusest, pimedusest, unedest jaunistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesseaega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus javaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
Mikk Sarv, "Pimenemise lävel", Mikk Sarve blogi, 29. september 2012
Tänapäeval on kaks võimalustmüütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asitähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse alguseni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, etunustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.
Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigemtulevikust kuiminevikust.
Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: "Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad." — "Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte." — "Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas." — "Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani," jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.
"Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu võiaasta algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid."
[Alain de Carnillac:] Ma mäletan sulaulu — etneedus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogumaailm.
"Kui tahame leidatõde, peame alustama tõest, muidu ehitame omamaja liivale. Sa tunned iseloogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?"
"Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus."
Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 10
Kui ma olen läinud tagasi kaugele minevikku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt tee alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme."
Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 167
Jumal ei olnud haavunud, kui me alles tüki aja pärast leidsime ta kolmandana ja mõistsime, et seehääl, mis meile juba kaua, õieti algusest peale sõnu ette oli öelnud, oli tema hääl. Et needsõnad, millega juba kaua, õieti algusest peale olime kõnetanud teineteist, olid olnud tema sõnad.
Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oliselgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu.
Pole õrna aimugi, mõtles Sofie. Kas keegi üldse teab seda? Kuid küsimus paistis Sofiele olevat siiski õigustatud. Esimest korda elus mõtles ta, et on peaaegu võimatu elada maailmas, küsimata, kust see on alguse saanud.
Jostein Gaarder, "Sofie maailm". Tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri 1996, lk 14
Noorest peast usutakse, etseks onusalduslikkuse kõrgpunkt. Hiljem avastatakse, et see on vaevu algus.
Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas. Varrak 1997, lk 348
Kõik algab kusagil - kuigi paljudfüüsikud pole selle väitega nõus.
Inimesed on alati olnud ähmaselt teadlikud asjade algusega seotud probleemist. Nad mõtisklevad valjusti, kuidas lumesahajuht tööle saab või kuidassõnaraamatute koostajad sõnade õigekirja kontrollivad. Alati on olnud soov leida aegruumi käänlevates, sõlmilistes, hargnevates võrkudes mingi punkt, kuhu võiks osutada metafoorilise sõrmega ja öelda: justsiin, siin on koht, kust see kõik algas...
Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 5
Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikkuvaikust. Vaikust, mida kuulabTuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sestLõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjutekorallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja.
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 181
"Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui paljusalapära,jõudu javeetlust ühes lihtsaslauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teiseskohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et ükssaar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata niimuinasjutt kui karomaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.
Lääme laulma, lääme loeme. Kos omraamat, kas kadunu? Salmi sehen, tähe kähen. Aabits alla, А оm algus, lõppu ei ole nätägi.
Eha Lättemäe, "Kas si kass om koolin käinü" kogus "Elulugu", lk 92
Loen algusi Neist meeles on vaid mõned kuid kasvanud on meist nad suuremaks
Ene Mihkelson, "* Te hulka laulikud ma julgest tulen" kogust "Tulek on su saatus" (1987)
Roostevabadtähed, vaga Jõuluvalgus ära neavad maa, mis neetud juba niigi. Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus. Ühest paigast teise tuulehoog viibriigid.
