... sageli pannakse imeks, millisekergusega võib üksnaine hüljatamuusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naiseauahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohtamaailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslikvõrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa jaarmukesena meesteeesõigustest kasu lõigata, püsib naisesunistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatutliiki, tagab päevade ühtlaserütmi ja püsivusekodus, milleuksed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus jasõprus, on tingimusekssine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu jaseadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihtitüranniks, mis naise omakorda vastuhakule jateesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielutragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
Kui ma lähen kapi juurde ja avan ukse, ütlevad Sinu rõivad mulle niisama palju kui Sina ise. Sa oled hea mees. Truu abikaasa. Tasane ja suurepärane abikaasa. Juba üksi see, kuidas Sa mu vanemaid kohtlesid, näitab, kui hea Sa oled, kui suurepärane... (lk 29)
Kuulen, kuidas Sa alumisel korrusel kõnnid. Sa lähed välja, tagahoovi. Süda peksleb, ma tunnen kiusatust joosta akna juurde ning Sind salaja jälgida. Kuid kõik on nii lämbe,molekul molekulis kinni, ning ma ei saa tõusta. Mu jalad ei liigu. Sa ütlesid eile öösel: "Linnapea käskis mul Arthur Granti juuresolekul suu pidada. Ta käskis mul suu pidada." See lõbustas ja ühtlasi solvas Sind, mina aga olin raevunud, soovisin, et Sa oleksid... oleksid keegi teine, keda see ei lõbustaks ega solvaks, mitte hea mees, mitte tasane mees, vaid keegi, kes selle tõpra põrgusse saadaks. Olen oma abikaasale hoolitsev naine. (lk 31)
Mu kallis mees, Sinureetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin omaarmukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledadmündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa väljatagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidestterrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
Seda ma tean, etabielu lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi abikaasal iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
Selle käes, kes asjad korda ajab, on kavõim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, sedadespootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema eneseabituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istuspuuris ja mina olin tema puurivalvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)
Ükskord kui isa ja ema olid tülitsenud ja meile tulid külalised, võttis Tilte külalised õues vastu, juhatas nad tuppa ja esitles isa ja ema: "Need on minu isa ja mu isa esimene naine."
Isa on abiellunud ainult ühe korra - emaga - nii et külalised ja isa ja ema võpatasid, ja kui külalised olid ära läinud, pärisid isa ja ema Tiltelt, mida ta sellega mõtles, ja Tilte vastas, et ei tea ju, kui kaua see abielu kestab, eriti nüüd, mil see on jõudnud vägivaldsesse faasi.
Pärast seda ei tülitsenud isa ja ema tükk aega.
Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed", tlk Ene Mäe, 2012, lk 49
Majas poletööd, millega abikaasa pole hakkama saanud.