Kui Maa teeb tiiru ümber Päikese, ongi aasta täis.Aastaring aastal 1585 asteekide Tonalpohualli kalendris.
Aasta (lühend a; Lõuna-Eesti murretesajastaig) on ajavahemik kahe järjestikuse sündmuse vahel, mis toimuvad kord iga täistiiru jooksul, milleMaa teeb tiiru ümberPäikese. Laiemas mõttes räägitakse aastast ka seoses mis tahes planeedi tiirlemisega ümber tähe, näiteksMarsi puhul Marsi aastast. Enamasti ei muutu selle jooksul suurt midagi, ainult hullemaks läheb.
Seda, etmõistus tuleb alles aastatega, ei tunnistata endale enne, kui mõistus ja aastad on käes.
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni.Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 17
Need tuttavadlilled, see kõrvujäänudlinnulaul, seetaevas, kord selge, kordpilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukatehekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluseemakeel, keel, mida meielapsepõlve põgusadtunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakalrohul ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguidarmastuseks.
Kogu aasta onkevad ja koguelu onnoorus; kogu aeg miskiõitseb. Nii ainult öeldakse, et onsügis; meie aga puhkeme see aeg õitsele teistsuguste õitega, kasvamemulla sees, loome uusivõrseid; ja kogu aeg on midagi teha. Ainult need, kes istuvad, käed rüpes, räägivad, et kõik pöördub halvema poole; see aga, kes õitseb ja kannab vilja, ei tea iseginovembris sügisest midagi, temal on ikka kuldnesuvi; ei tea midagi tagasiminekust, vaid puhkemisest. Minu sügisaster ja minu kallis inimene, aasta on nii pikk, et tal peaaegu polegilõppu.
Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 81
Jõululaupäeva soojus olilapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kasheinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Hiljem on see läinud rohkemlaenu tähe all. (Ma ei räägi vargusest - see lugu ei ole pihtimus.) Laenata üks kord aastas, ilma et oleks mingit väljavaadet selle tagasimaksmiseks, see veel kuidagi läheb. Aastaid ei ole igatahes nii palju kui on aastaspäevi. Sellepärast tuleb teisedõhtud enda varal läbi ajada.
[Verihein:] "Kui see polesaladus, siis ütle mulle, millised suured väed on maailmas veel pealevalguse?"
"See ei ole saladus. Arvan, et igasuguse väe allikas jalõpp on üks. Aastad jakaugused,tähed jaküünlad, vesi,tuul javõlukunst, inimese käteosavus ja puujuurtetarkus tekivad kõik koos. Minunimi, sinu nimi,päikese või allika või sündimatalapse päris nimi on kõik silbid ühes suuressõnas, mida lausub väga aeglaselt tähesära. Pole olemas mingit muud väge. Mingit muud nime."
Tirk peatasnoa nikerdatud puidul ja küsis: "Aga surm?"
Möödus aasta. Päev järgneskannatlikult päevale. Kunagi ammu, pärismultiversumi alguses, olid nad üritanud saabuda kõik ühekorraga, aga sellest ei olnud midagi välja tulnud.
Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Tallinn: Varrak, 2001, lk 71
Aasta on pikkaeg, selle jooksul jõuab ennast alati ära tappa või midagi muud ette võtta.
Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus niiajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, milleviljad küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust,universumi mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp.
Kui poleks olnud algavatkiilaspäisust ja hobuserauana längus õlgu, võinuks Ljutõid pidadateismeliseks: ta oli kiitsakas ja nagu kõik unistajad lohistas käies lapse kombel jalgu. Nooruses oli ta söönudõunad ära koos seemnetega ning käsi laiali ajades uskunud, et tõuseb kohe lendu. Kuid kontorieluargipäevad olid jahvatanud aastad kõlgasteks ja nüüd ärritas teda kõik uus, mis langes välja harjumuspärasest elurütmist. Ljutõi oli vihane, kui maha pandi uus asfaldikiht või muudetitänavate nimesid või kui ta ei leidnud omasusse sealt, kuhu oli need jätnud. Ta kohtas iga päev ühtesid ja samu inimesi ning märkas neid ainult siis, kui nad ära kadusid. Ta elas nii, nagu vaataks igavatfilmi.
Nõnda möödusid siis aastad. Mulle meeldiks öelda, et ma varitsesin kogu aeg hetke, et köidikutest priiks rabeleda, kuid kibe tõde on see, et kardetavasti hõljusin ma niisama, arvates, et polegi muud peale nüristavatekannatuste, nii kuni aegade lõpuni.
Olen põletand omalootustesillad, lahti kruvind kõikootuste roopad. Kuhu veerevad päevade rongid mu aastateahelas? Kui unetud kongid ajju vahivad silmakoopad.
August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9
Mis kunaginooruseuimas sai hulluse humalavihaks, nüüd aastate rännakus tuimas on kasvanud luuks ja lihaks.
Ja midagi enam ei muuda, kas oli see hea või paha, sest palju on, mida ei suuda, ja palju, mida ei taha.
Karl Ristikivi, "Varjumäng III" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 25
aastad lähvad meist üle kasvame kahaneme edasi-tagasilendame mida sa võtad endale mida saad sina siit aastad lähvad meist üle
Viiu Härm, "*mu laps lendab üle mere...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 30-31
Oma suuri must-valgeidtiibu kannan läbi aastate öö. Vastuakent, õnnetu, liibu! Sinna tahta - suelutöö. Olen raske ja libisen alla. Jälle ründan ja vapustan. Selja taga on pimedad ajad. Surmavalgus on see, mida vajad.
Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356
Nurmenukk ei kuula meid. Teispool aastate kuivavat loogu liiga hea on tal vaadata oma kuldseidsilmi läbi hommikukastevikerkaarte, vaadata päikeserattaid veeremas üle nõo, ülepaiseleheõite, üle taheneva maa, üle luhajõe äärde välja.
Jaan Kaplinski, "Nurmenukk". Kogus "Kirjutatud.Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 87
Ratas pöörleb järjest kiiremini Ajalugu ununeb enne kui temast õppida jõutakse Päevad ja aastad kaovad käest
Kalev Kesküla, "***Ratas pöörleb järjest kiiremini...", rmt: "Läbi linnaöö", 1986, lk 21
võib-olla saan ikkagiülikooli pärast kõiki neid sa-oled-kole-ja-loll aastaid pärast kõiki neid sa-sööd-meie-laua-taga aastaid saan ehk töölegi ja siit lootusetustlinnast välja kuhugi kus ma polegi linna kõige rohkem omamoodi tüüp
Triin Tasuja, "*vaata, nüüd on nii..." kogus "Provintsiluule", 2009, lk 22
vist oleme võhivõõras kohas satume vastamisi jajuhus kannab meid ettejuhtuvassekohvikusse esimese või viimase vaba laua taha kus soovijaile serveeritakse ammu unustatut,õhku haihtunut kus aastad sulavad nagusuhkur
Jan Kaus, "ära ütle veel head aega...", Looming, 10/2016
_art_in_the_year_1585%2c_from-_The_Aztec_Tonalpohualli_Calendar_WDL6732_(cropped).png)
