Victor III (Dauferio,Dauferi,Daufario;munganaDesiderio da Montecassino,Desiderius;1026 või1027 –16. september1087) olipaavst1086–1087. Ta oli 158. paavst ja1058–1087Monte Cassino kloostri 38.abt.
Dauferio sündis 1026 või 1027Beneventos.Catholic Encyclopedia järgi oli ta pärit Benevento hertsogi suguvõsa ühest haruliinist ja oli pere ainus poeg, tema isa hukkus1047 võitlusesviikingitega. Teistel andmetel oli Dauferio isa hertsogLandolfo V, tema vennast Pandolfost sai1012 Benevento kaasvalitseja ja1033 hertsog (Pandolfo III).
Dauferio läks 20-aastaseltkloostrisse, lootes sel moel pääseda abiellumisest. Ta toodi kloostrist vägisi tagasi, kuid siis põgenes taCavasse ja võis varsti minna Benevento Santa Sofiabenediktiini kloostrisse, võttes munganimeks Desiderius (Desiderio).
Desideriuse arvates polnud kloostrielu Beneventos piisavalt range, mistõttu ta läksTremiti saarestikus asuvasse kloostrisse ja1053Majellasse. Ta vahendas 1053 Civitate lahingu järel läbirääkimisi paavstLeo IX ja viikingite vahel.1055 kohtus taFirenzes paavstVictor II-ga, kelle mõjutusel siirdus ta koos kahe mungaga Monte Cassino kloostrisse.
Desiderius määrati peatselt kloostriCapua konvendi etteotsa.1057 sai Monte Cassino abtStephanus IX nime all paavstiks, jäädes edasi abti ametisse. Stephanus IX haigestus peatselt ja nõudis uue järeltulija valimist, kelleks valiti Desiderius, kes ei asunud ametisse, kuna paavst tervenes ja saatis talegaadinaKonstantinoopolisse. Desiderius jõudisBarisse, kus ta kuulis paavsti surmast.19. aprillil1058 valiti ta Monte Cassino kloostri abtiks, jäädes sellesse ametisse13. septembrini 1087. Ta nõudis enne surma, et uueks abtiks pidi saamakardinalOderisio.
Desiderius kohtus21. veebruaril1059FarfasNicolaus II-ga, kellega ta reisisOsimosse. Nicolaus II nimetas ta6. märtsil 1059 Santa Cecilia kardinalpreestriks ja paavstlikuksvikaariks Lõuna-Itaalias, tal oli voli määrata sealpiiskoppe ning abte. Paavst tunnustas teda Monte Cassino kloostri abtina ja kinnitas18. märtsil Monte Cassino kloostri privileegid.
Desiderius osalesaprillis 1059 Roomas peetud Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord. Ta kirjutasmais 1059 kirjaAmalfivaimulikele, vahendassuvel 1059Melfis läbirääkimisi Nicolaus II ja viikingite vahel, mis viisid rahulepingu sõlmimiseni. Ta viibisjaanuaris1060 Firenzes jajuunis1061 San Germano kloostris.
Nicolaus II surma järel 1061 tuli Desiderius koos Capua vürstiRichard Drengot'ga Rooma. Ta osales6. mail1065 toimunud Lateraani sinodil.1069 siirdus ta Tremiti saarestikku. PaavstAleksander II saatis ta legaadinaSubiacosse. Desiderius võõrustas1. oktoobril1071 Monte Cassino kloostris Aleksander II-st, kes pühitses sisse kloostri uue kiriku.
Desiderius vahendasGregorius VII ja Salerno vürstiGisulfo II vahelisi läbirääkimisi ningjuunis1080 läbirääkimisi Gregorius VII jaRobert Guiscardi vahel. Ta osales1. detsembril 1081 Dragonaras toimunud sinodil.
Desiderius külastas1082AlbanosSaksa kuningatHeinrich IV-t. Ta üritas 1082 ja1083 sõlmida rahulepingut Gregorius VII ja Heinrich IV vahel, kuid sattus Gregorius VII silmis ebasoosingusse. Ta läks1084 koos Gregorius VII-ga Monte Cassino kloostrisse ja sealtSalernosse, kus ta viibis1085 paavsti surivoodi juures. Ta vahendas 1085 Benevento peapiiskopi Roffredo I ja Salerno piiskopi Alfano I vahelist vaidlust.
Victor III valiti paavstiksnelipühade esimesel pühal24. mai hommikul 1086 Rooma lähistel Marinos (Septesolis) Santa Lucia kirikus ja pühitseti ametisse9. mail 1087kardinal Odon de Lagery (hilisem paavstUrbanus II) poolt. Ta võttis nimeVictor II järgi.
Victor III valiti paavstiks kompromisskandidaadina Capua vürstiGiordano I mõjutusel.Gregorius VII oli enne surma nimetanud kolm kandidaati, keda kardinalid oleksid võinud paavstiks valida, kuid kandidaatide seas polnud Desideriust.Sügisel 1085 oli Desiderius teel Rooma, kuid saanud teada, etviikingid tahtsid teda väevõimuga paavstiks ennistada, pöördus ta tagasiBeneventosse. Roomavaimulikud kutsusid Desideriuse23. maiks 1086 Rooma ja tahtsid ta paavstiks kuulutada, kuid abt ähvardas tagasi kloostrisse minna. Roomakonsul Cencio pakkus paavstiks Ostia kardinalpiiskoppi Odon de Lagery'd, kuid mõned kardinalid ei toetanud teda. Järgmisel päeval kuulutati Desiderius paavstiks.
Victor III valitsemisajal jätkusGregorius VII ajal alanudskismaSaksa-Rooma keisriHeinrich IV toetusel ametisse määratudvastupaavstClemens III-ga.
Victor III tajus paavstiks saades, et ta pole Roomas eriti populaarne ja saanud kuulda keisri prefekti saabumisest, lahkusmai lõpus 1086 kooskardinalidega linnast. Ta teatasTerracinas hoolimata protestidest, et loobub paavsti ametitunnustest, pöördudes tagasi Monte Cassino kloostrisse.
Capua vürsti Giordano I nõudel pidas Victor III paavstliku vikaarina, mitte aga paavstina21. märtsil 1087Capuassinodi, kus ta nõustus osavõtjate tungiva veenmise järel lõpuks paavstina ametisse asuma.
Vürsti toetusel pääses ta mais 1087 Rooma ja pühitseti ametisse. Kaheksa päeva hiljem lahkus ta linnast Monte Cassino kloostrisse.Juunis suutsid Toscana krahvinnaMatilda sõjaväelasedCastel Sant'Angelo kindluse vastupaavsti toetajatest vabastada ja krahvinna palus Victoril tagasi Rooma pöörduda. Paavst saabus Rooma meritsi ja talle lojaalsed sõjamehed kihutasid1. juuliks vastupaavsti toetajad linnast minema. Peatselt levisid kuuldused Heinrich IV Itaaliasse tulemise kohta ja paavst lahkus Roomast Beneventosse, pidades sealaugustis sinodi, kus taekskommunitseeris Clemens III.
Victor III taunisBeneventos peetudsinodil ilmikuteinvestituuri jasimooniat.
Victor IIIekskommunitseerisBeneventos peetudsinodil Lyoni piiskopi Hugues' ja Marseille abti Richardi.
Victor III saatis Sardiinia piiskoppidele kirja, süüdistades Cagliari piiskoppi koguduse hooletusse jätmises.
Victor III määras 1086 kardinaliks Segni piiskopi Bruno.
Victor III arendas abtina Monte Cassino kloostrit. Ta laiendas kloostri valduseid, rajas õppeasutusi ja suurendas raamatukogu. Tema ajal pühitseti1. oktoobril1071 sisse kloostri uus kirik, tseremoonial osales paavstAleksander II, 10 peapiiskoppi ja 44piiskoppi.
Ta kirjutas abtinatraktaadi "Dialogues" pühaBenedictuse imetegudest.
KardinalDeusdedit pühendas talle kaanonikogu "Collectio canonum".
Victor III haigestusmais 1087, kui pidas paavstina oma esimese missa. Ta suri16. septembril 1087Monte Cassino kloostris ja maeti samasse kloostrisse. Tema säilmed maeti16. sajandil ja1890 ümber.
Victor III austamine pühamehena algasAnastasius IV ajal.Benedictus XIII määras1727 tema mälestuspäevaks 16. septembri jaLeo XIII kuulutas ta23. septembril1887 õndsaks.
Catholic Encyclopedia järgi oli Victor III (Desiderius) üks mõjukamaidMonte Cassino kloostri abte kloostri rajajaBenedictuse järel.
- Faustino Avagliano:Montecassino nell'età dell'abate Desiderio. Note in margine e prospettive. C. Fonseca, "Unità politica e differenze regionali nel regno di Sicilia". Galatina, 1992: 173–179.
- Faustino Avagliano,Guglielmo Cavallo:L'età dell'abate Desiderio. Montecassino, 1989–1994.
- Faustino Avagliano:Desiderio di Montecassino e l'arte della riforma gregoriana. Cassino, 1997.
- Hans Belting:Der Codex 73 in Monte Cassino und die Cassinesische Kunst vor Desiderius. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 26, 1963: 193–212.
- Otto Paul Clavadetscher:Die Einführung der Grafschaftsverfassung in Rätien und die Klageschriften Bischof Viktors III. von Chur. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 39, 1953: 46–111.
- Herbert Cowdrey:The age of Abbot Desiderius. Montecassino, the papacy and the Normans in Eleventh an early Zwelfth centuries. Oxford, 1983.
- Herbert Cowdrey:L'abate Desiderio e lo splendore di Montecassino: riforma della chiesa e politica nell'11 secolo. Milano, 1986.
- Mariano Dell'Omo:Commemorazione del IX centenario della morte di papa Vittore III. "Bollettino dell'Università degli Studi di Cassino" 1, 2/3 (1987): 83–85.
- Mariano Dell'Omo:Desiderio di Montecassino: un monaco sulla. "Benedictina" 35, 1988: 577–589.
- Mariano Dell'Omo:Alfano I, Montecassino e Salerno. L'età dell'abate Desiderio. "Latium" 5, 1988: 305–319.
- Margaret English Frazer:Abbot Desiderius' revival of the arts at Montecassino. Jörg Rasmussen, "Studien zum europäischen Kunsthandwerk: Festschrift Yvonne Hackenbroch". München, 1983: 11–24.
- Paolo Garbini:I Dialogi di Desiderio di Montecassino. Paolo Chiesa, "I Dialogi di Gregorio Magno. Tradizione del testo e antiche traduzioni, Atti del convegno per le celebrazioni del XIV centenario dalla morte di Gregorio Magno". Firenze, 2006: 43–56.
- Anna Maria Fagnoni:I "Dialogi" di Desiderio nella "Chronica monasterii Casinensis". "Studi medievali" 34, 1993: 65–94.
- Maria Antonia Ferrante:L'anima e la spada: Desiderio di Montecassino e Roberto il Guiscardo. Foggia, 2006.
- Ferdinand Hirsch:Desiderius von Monte Casino als Papst Victor III. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 7, 1867: 1–112.
- J. N. D. Kelly:The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
- Tommaso Leccisotti:L'incontro di Desiderio di Montecassino col re Enrico IV ad Albano. "Studi gregoriani per la storia di Gregorio VII e della riforma gregoriana" 1, 1947: 307–319.
- Richard Lehmann:Über den die Excommunication des Erzbischofs Hugo von Lyon durch Papst Victor III. betreffenden Brief des Ersteren an die Gräfin Mathilde. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 8, 1868: 641–648.
- Graham A. Loud:Abbot Desiderius of Montecassino and the Gregorian papacy. "The Journal of Ecclesiastical History" 30, 1979: 305–326.
- William D. McCready:The incomplete Dialogues of Desiderius of Montecassino. "Analecta Bollandiana" 116, 1998: 115–146.
- William D. McCready:Dating the Dialogues of Abbot Desiderius of Montecassino. "Revue bénédictine" 108, 1998: 145–168.
- William D. McCready:Abbot Desiderius, Alberic of Montecassino, and the writing of the Dialogi de miraculis Sancti Benedicti. "The journal of medieval Latin" 9, 1999: 102–120.
- Ottavio Morisani:La pittura cassinese dell'epoca dell'abate Desiderio e le sue relazioni con Bisanzio. "Corso di Cultura sull'Arte Ravennate e Bizantina" 14, 1967: 253–265.
- Heinrich Rickenbach:Monte Cassino von seiner Begründung und Gestaltung bis zu seiner höchsten Blüte unter Abt Desiderus. Einsiedeln, 1884.
- Henry M. Willard:Abbot Desiderius and the ties between Montecassino and Amalfi in the eleventh century. Montecassino, 1973.
