Veterinaariateaduste rajajaks peetakse iidset India tarka ja veterinaariShalihotrat.[1]
Iidne India tekst, hobuse silmaoperatsioon
Esimene veterinaariaülikooli asutas 1762. aastal PrantsusmaalLyonisClaude Bourgelat. Veterinaarteadus saavutas oma küpsuse 19. sajandi lõpul suuresti tänuSir John McFadyeani panusele, keda peetakse üheks tänapäevase veterinaarteaduse loojaks.[2]
Loomaarstiõppe raamistik on Eestis korraldatud valitsuse määrusega "Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded".[4]
Loomaarstina töötades peavad veterinaarid omama vastavat akadeemilist kraadi veterinaarmeditsiinis javeterinaari tegevusluba. Eestis väljastab veterinaari tegevuslubaMaaeluministeeriumi alla kuuluvVeterinaar- ja Toiduamet.[5][6] Eestis annab kõrgemat veterinaariaalast haridustEesti Maaülikool, täpsemalt veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut.
Nominaalne õppetöö kestab kuus aastat, misjärel on üliõpilane seaduslikult valmis töötama nii veterinaarmeditsiini kui ka toiduhügieeni valdkonnas. Soovi korral võib jätkata õpinguid doktorantuuris[7]. On asutatud õppetööd toetavaid seltse üliõpilastele ja vilistlastele: Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS)[8], Tartu Soomlaste Veterinaartudengite Ühing (SUOLET)[9], International Veterinary Students' Association (IVSA)[10]. Tegevarstidel on võimalus liitudaEesti Loomaarstide Ühingu[11] ja väiksemate erialaspetsiifiliste ühingutega.
Looduskaitsemeditsiin – meditsiini haru, mis uurib inimeste, loomade ja keskkonna vahelist suhet.
Väikeloomade meditsiin – tegeleb tavaliseltkoerte,kasside, teiste lemmikloomadega, nagu näiteks hamstrid. Mõned praksised on koera- ja kassispetsiifilised.
Laboriloomade meditsiin – mõned veterinaarid töötavad ülikoolides või tööstuslikes laboratooriumides laboriloomadega (näiteks hiired, rotid, küülikud). Nende vastutusalas on peale loomade tervise ja heaolu ka humaanne ja eetiline käitumine laboriloomadega.
Suurloomade meditsiin – töötavad peamiseltproduktiivloomadega ja teiste suurte loomadega, sh hobustega.
Hobumeditsiin – mõned veterinaarid on spetsialiseerunud hobumeditsiinile. Hobused erinevad muudest koduloomadest anatoomia, füsioloogia, patoloogia, farmakoloogia ja pidamisviisi poolest. Hobumeditsiinile spetsialiseerumine toimub enamasti pärast kraadi omandamist.
Toiduohutus jarahvatervishoid – veterinaaride vastutusala toidutööstuses, kus nad nõustavad ja teevad järelevalvet toidu vahendamisele, valmistamisele ja säilitamisele, vältimaks toidust põhjustatud haigusi.
Metsloomade meditsiin – suhteliselt uus veterinaarmeditsiini haru, mis keskendub metsloomadele. Metsloomade veterinaarid võivad töötada loomaaedades ja looduskaitsemeditsiinis.
Vesiviljelusloomade meditsiin – käsitleb peamiselt kalakasvatusega seotud veterinaarseid küsimusi, aga võib hõlmata ka mereimetajate meditsiini. Maadele, kus vesiviljelusel on oluline osa riigi majanduses, on see oluline veterinaarmeditsiini haru (nt Norra, Tšiili), mujal on see väheoluline või puudub.
Veterinaarne hambaravi – mitmed veterinaarpraksised tegelevad ka hambaraviga, kuna see on oluline raskete haiguste ennetuses.
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 7. november 2017. Vaadatud 7. novembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
