Veduut on topograafiliselt tõetruu maastiku- või linnavaademaali, joonistuse võigravüürina.
Kuigi žanr tekkis17. sajandil, on sel oma eellugu. Äratuntavaid maastiku- ja linnamotiive on teada juba 15. sajandist. Selliste teoste eesmärk oli jäädvustada erilise tähendusega sündmusi või kaasahaaravaid pidustusi nende loomulikus keskkonnas.[1]
Tõeliselt populaarseks said veduudid18. sajandil, mil noored inglisearistokraadid sooritasid oma suurt Euroopa ringreisi Grand Tour. Reisimarsruuti kuulusidVeneetsia,Firenze,Rooma jaNapoli. Muidugi oli Itaalia linnades külalisi ka teistest maadest. Kõik nad vajasidsuveniire ning loomulikult oli sobiv mälestusese pilt külastatud linnast. Vaatemaale paljundati graafiliselt ja levitati harilikult sarjadena, kuid jätkus turgu ka maalidele. Kõrvuti suurte meistritega töötasid ses vallas keskpärased kunstnikud ja lausa diletandid, ostjaid leidus kõigele.[1]
Veduutgraafika kuulsamad esindajad on olnudCanaletto (Giovanni Antonio Canal),Bernardo Bellotto, vennadGuardid,Giovanni Battista Piranesi jt.
Eestis oli veduutgraafika silmapaistvamad esindajadKarl Ferdinand von Kügelgen (1772–1832) jaJohannes Hau (1771–1838).
