Varaanide hulka kuulub üks kõige suurematest tänapäevastest roomajatestkomodo varaan, mis võib kasvada üle 3 meetri pikaks. Veelgi suurem oli väljasurnudVaranus priscus, mis elas Austraalias ja suri välja 40 tuhat aastat tagasi. Siiski võisid esimesed Austraaliasse saabunud inimesed sellegagi kohtuda. Pisima, Austraalias elavalühisaba-varaani pikkus ei ületa 20 sentimeetritki[1].
Kõik varaanid on sihvaka lihaselise keha ja hästi arenenud viievarbalistejalgade, millel on pikad varbad ja suured kõveradküünised.Pea on välja venitatud, ent tömbilt ümardunud, seda katavad arvukad hulknurksedkilbised.Kael on pikk ja jäme.Saba on tugev, külgedelt lamenenud, tavaliselt sama pikk või pisut pikem kui pea ja kere kokku. Keha on kaetud ümaratesoomustega, kusjuures iga soomust ümbritsevad rõngana pisemad soomusjad sõmerad. Kõhukilbised on pisemad, nelinurksed ja paiknevad korrapäraste ristiridadena. Mõnel liigil on soomuse all väikesed luuplaadikesed.Silmad on suhteliselt suure ümmargusepupilliga, neid kaitsevad paksudlaud.Keele ehitus on selline nagumadudelgi: see on pikk, tipus sügavalt kaheks lõhestunud ja erilisse tuppe sisse tõmmatav.[1]
Hambad onpleurodontsed, koonilised, tahapoole kõverdunud ja alusel laienenud. Mõnel liigil on hamba tagumine, lõikav serv sakiline. Kui hammas välja kukub, siis kasvab selle asemele uus, välja arvatud väga vanadel isenditel. Tiib- ega suulaeluudel hambaid ei ole.[1]
Varaanid on värvunud mitmekesiselt, kuid mitte nii eredalt kui ülejäänud sisalikulised. Tavaliselt on noorloomadel ristridadena ümarad heledad laigud või ringvöödid, aga täiskasvanutel need enamasti kaovad. Mõnel liigil on selge või ähmane võrkjas muster.[1]
Elupaiga iseloomu järgi on varaane jagatud puudel, pooleldi vees ja maapinnal elavateks, aga see jaotus on üsna tinglik, sest peaaegu kõik liigid ronivad osavalt puudel ja lähevad võimaluse korral vette.[1]
Varaanid varjuvad puuõõntesse ja maa sees olevatesse sügavatesse urgudesse. Mõni liik on paigatruu, teine hulgueluviisiga.[1]
Saagi otsivad nad ülesnägemise abil, hiilivad sellele ligi ja tabavad ta lõppsööstuga. Elusa saagi surmavad nad energilise raputamisega. Arvatavasti võivad nad saaki leida ka jälgede järgi, kasutades selleks suust välja sirutatavat keelt, mis on seotud kõrgeltarenenudJacobsoni elundiga. Mõnel raibetest toituval liigil on heahaistmine.[1]
Niiluse varaan
Suurt saaki neelab varaan pead püsti ajades. Sealjuures väänleb varaani pikk kael madujalt, soodustades toidu edasiliikumist. See paljudele madudele iseloomulik saagi neelamise viis näitab varaanide ja madude sugulust. Nagu madudel, on ka varaanidel ajukolju altpoolt luudega kaitstud: see hoiab aju suure saagi allaneelamisel tekkida võiva mehaanilise vigastuse eest.[1]
Ohu korral püüavad varaanid põgeneda, kuid lähevad tihti üle pealetungile. Loom tõmbab endõhku täis ja sööstab vaenlase kallale, lõuad pärani. Varaani hammustus on valulik, peale hammaste tekitatud mehaaniliste vigastuste on mitme varaaniliigisülg mürgine. Varaan võib ka oma sabaga vaenlast valusasti peksta.[1]
Varaanid on tänapäeva sisalikulistest kõige arenenumad[1].San Diego loomaaias varaanidele toiduks antavate madudega tehtud uuringud näitasid, etVaranus albigularis suudab eristada arve kuni 6-ni.Niiluse varaanid suudavad teha koostööd krokodillimunade jahtimisel: üks neist meelitab emakrokodilli pesalt minema, teine avab pesa ja sööb selle mune.Smithsoni riiklikus loomapargis tunnevad komodo varaanid oma talitajaid ära ja eelistavad oma lemmiktalitajat teistele.
Sigimisperioodil kaklevad isased omavahel ägedalt. Nad tekitavad sealjuures üksteisele haavu, mis kaua veritsevad.[1]
Kõik varaanid on munejad. Mune on 7–35, aga niiluse varaanil on täheldatud ka 57 muna. Pisikestel liikidel ei ületa nende pikkus 1,5–2 cm, aga komodo varaani muna võib olla kuni 10 cm pikk ja kaaluda kuni 200 g. Munadel on pehme pärgamenditaoline kest. Emased matavad munad maa sisse, puuõõntesse ning isegitermiidi- jasipelgapesadesse. Munad arenevad väga kaua aega, enamikul liikidel 9–10 kuud.[1]
