 | See artikkel räägib rahvapärimuse tegelasest, aunimetuse kohta vaata artiklitVanapagan (aunimetus); Vabadussõjas kasutatud soomusauto kohta vaataVanapagan (soomusauto). |
Vanapagan (ka kurivaim, sarvik, vanatühi, vanakuri) oneesti rahvapärimuses tegelane, kelles on kokku sulanud kristlikukuradi, rumalakurivaimu jahiiu jooned.
Sõnapagan onladina laen, mis tulieesti keelde tõenäoliselt sakslaste kaudu. Senineetümoloogiline traditsioon on aga sõna päritolu ühtlustanud nendeläänemeresoome keeltega, kuhu sama sõnapere on laenatudmuinasvene keelest.[1]
Pole selge, kui palju kõneldivanapaganast võivanapaganatest enne19. sajandit, mil pärimust hakati koguma. Esialgu seostasid estofiilid samalaadset pärimust ennekõikeKalevipoja nimega.[2] Juttude kogumine ja taasavaldamine (eritiMatthias Johann Eiseni populaarsed väljaanded) on tegelasnimede levikut hiljem mõjutanud. Vanapagana eristamine Kalevipojast võis suulises pärimuses levida või tekkidaKreutzwaldieepose"Kalevipoeg" eeskujul.
Tegelase nimi või kõrvalnimi võib juttudes olla ka kurivaim, saadan, sarvik, sarviktaat, vana, juudas, vanajuudas, vanakurat, vanakuri, vanapapa, vanapoiss, vanasaadan(as), vanasarvik, vanasarviline, vanasõge, vanatont, vanatühi, vanarauk, vanaõel, vanaõelus, tont. Tont (ka vanatont) kuulub sagedasemate nimede hulka ning mitmed vanapaganaga seotud kivid kannavad sageli näiteksTondikivi nimetust. Kohanimedega seostub kajuudas (nt Juudapedäs).
Vanapagana-pärimuse vanemaid ja uuemaid kihte on osalt võimalik teineteisest eristada. Muistendeid süstematiseerinud folkloristEduard Laugaste kirjutab: "Kohati on ainestiku lahutamine Kuradi- ja Vanapagana-muistenditeks võimatu, aga üldiselt tundub olukord siiski selline: Kurat on tunginud Vanapagana-muistendisse, algupärasemat tegelast välja tõrjudes."[3]
Vanapagan kardab rahvajuttudes tihtihunte (püha Jüri kutsikaid) japikset. Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasuselekodukäijate jakülmkingadega, keda hundid murravad.Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma.[4] Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seosgermaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" jaFenrir-hunt neelab surnute hingi.[5]
Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ("virpleid-värpleid" teha) ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks.
August Kitzberg on ühes kirjasJakob Hurdale (3.II.1889) oletanud, et sellisel pärimusel võib olla ajalooline taust: "Mina arvan: vanapaganad olivad vanad eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ära põgenesivad. Nemad ehk tegivadki seal veidraid tempusi, et neid oma urkades rahule pidi jäetama. Siis üteldi esiotsa: "Seal elab üks vanapagan (kes kristlane ei ole), pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast kuradi."[6]
Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme (mägesid, järvi), kandnud kokku suuri kive, puistanud neid laiali või visanud kivirahnu ühest kohast teise (sageli sihtides kirikutorni). Tema kõrval võib olla teine tegelane, keda nimetatakse vanaisaks, jumalaks jne. Kosmilise rolli tõttu on Vanapaganas nähtudtriksterit, kes on "ennemuistsel ajal jätkanud suurt loomistööd ja kellel on seetõttu selgeid kultuurikangelase tunnuseid".[7] Vanapagana ettevõetud tööd jäävad alati pooleli (nt linnade või sildade ehitamine). Vanapagan esineb muistendites ka osava sepana, Vanapagana naine või ema on aga tuntud kui kangakuduja.
 | Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste:M. J. Eiseni kogutud rahvajutud Vanapaganast |