Ajalooline Kreeka piirkondMakedoonia asetsesTessaaliast jaChalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes seeIllüüriaga, idasTraakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kaheks ebavõrdse suurusega osaks:Ülem-Makedooniaks, mägismaaks, kus elas makedoonlaste põhimass, jaAlam-Makedooniaks, mis oli väike tasandik Egeuse mere rannikulHaliakmoni jõe jaAxiose jõe alamjooksu piirkonnas. Makedoonlasteetniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge, nähtavasti olid nad sugulusesillüürlaste,traaklaste jakreeklastega. Säilinud allikate järgi ei pidanud kreeklased makedoonlasi küllhelleniteks, aga mitte ka muukeelseteksbarbariteks. Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia,Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.[viide?]
Makedoonia ühendati järk-järgult ühe aristokraatlikudünastia võimu alla. Selle kuningate võim oli üsna piiratud. Kohalik sugukondlikaristokraatia säilitas laialdase iseseisvuse ja valitses mägirajoonides ning ülikute mõju riigis oli suur.[viide?]
6. sajandi teisel poolel eKr laienesMakedoonia kuningate võim suuremale osale maast. Sajandi lõpul,AhhemeniididePärsia impeeriumi hiilgeajal, pidi Makedoonia endKreeka-Pärsia sõdade ajal mõneks ajaks Pärsia kuningast sõltuvaks tunnistama. Seda sõltuvust kasutas Makedoonia oma valduste ümardamiseks Traakia ja Kreeka põhjaalade arvel.Xerxes I sissetungi ajal laskis Makedoonia Pärsia kuninga Kreekasse suunduvad väed läbi oma territooriumi ja pidi isegi andma nende koosseisu Makedoonia väesalku.[viide?]
Aastal481 eKr toimusKorintose maakitsusel kongress, kuhu kutsuti kõikide vabade linnriikide esindajad ja sõlmiti liidulepingud peamiseltPeloponnesose poolsaare,Atika jaEuboia saare linnriikide vahel. Mereliidu sõlmimise järel tihenesid Makedoonia ja Ateena sidemed, kuid pikkamisi tekkis nende vahel vastuolusid. Ateena ja Makedoonia huvid põrkusid Egeuse mere põhjarannikul, kus kumbki neist püüdis kindlustuda. Ent majanduslikult mahajäänud maana pidas Makedoonia kasulikuks mõneks ajaks Ateena I mereliitu astuda. Ateena ostis Makedooniast selle peamist väljaveokaupa laevaehituspuitu.[viide?]
Peloponnesose sõja eel ja ka selle ajal ajas Makedoonia kahepalgelist poliitikat, kord ateenlasi abistades, kord soodustades nende lüüasaamist Traakias ja aidates kaasaAmphipolise kaotusele. Ateena lüüasaamineSitsiilias ja Ateena I mereliidu järkjärguline lagunemine soodustasid Makedoonia tugevnemist ja tema välispoliitika elavnemist.[viide?]
5. sajandi teisel poolel eKr, eriti aga sajandi lõpul oli Makedoonia juba suur, kuid nõrga keskvõimuga riik. Makedoonia ülikkond võttis väliselt omakshellenistliku kultuuri. Makedoonia valitsejaArchelaos (413–399 eKr) saatisolümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda kreeka luuletajaid ja kunstnikke (Euripides,Zeuxis) ning tõi pealinna üle Alam-MakedooniassePellasse. Archelaose ajal ehitati palju teid, mis kergendasid ühenduse hoidmist Makedoonia mägipiirkondade vahel ja soodustasid riigi tsentraliseerimist. Archelaos tugevdas ka sõjaväge, tema valitsusajal kasvas Makedoonia mõjuChalkidikel jaTessaalias.[viide?]
Kórinthose sõja (395–387 eKr) eelne Teeba hegemoonia Kreeka aladel, 362 eKr. Sinisega märgitud muud Kreeka riigid: Makedoonia,Epeiros jaKreeta
Archelaose surma järel püüdis Makedoonia endistviisi tugevdada oma mõju Egeuse mere looderannikul ja Tessaalias. Kujunevale Makedoonia suurriigile tuli kasuks see, et kreeka linnriigid elasid sel ajal läbi kriisi.4. sajandi esimestel aastakümnetel eKr, kui Kreekas käisid kodusõjad, kasutasid Makedoonia valitsejad olukorda oma huvides ära, kordamööda liitudes omavahel vaenutsevate Ateena, Sparta ja Teebaga. Ateena püüdis edutus sõjas Chalkidike kreeka linnade liidugaOlynthose juhtimisel uuesti omandada Amphipolist.[viide?]
KuningateAleksander II (valitses 371–369 eKr) jaPerdiccas III (valitses 368–359 eKr; suri sõjasillüürlastega) surm võimaldas aastal 359 eKr troonile tullaPhilippos II-l. Algul määrati taregendiks, alaealise kuninga [[Amyntas IV] eestkostjaks. Hiljem aga saavutas ta selle, et sõjavägi kuulutas kuningaks tema enda.[viide?]
Philippos korraldas Makedoonias sõjaväereformi, üldistades nii Makedoonia kui ka Kreeka sõjalised kogemused. Reformil oli erakordselt suur tähtsus antiikmaailma ajaloos. Sõjaväereformi idee sai Philippos kuulsalt Teeba väejuhilt ja riigimeheltEpameinondaselt. Reformiga loodi tingimused jõudude kontsentreerimiseks pealöögi suunas ning jala- ja ratsaväe eri liikide koostööks. Philippos täiustas Makedoonias ajalooliselt kujunenud väeliike. Reformitud armee peamiseks löögijõuks oli tugevasti relvastatud jalaväeüksus,makedoonia faalanks.Faalanks koosnes mitmest tuhandest raskelt relvastatud sõdurist, kes rivistati üles tihedasti üksteise kõrvaleristkülikukujuliselt, 8–24 viirgu üksteise selja taga. Kui viirgude arv sügavuti kasvas, siis faalanksi rinde ulatus vastavalt kahanes. Sõdurid-falangistid olid relvastatud mõõkade ja suurte täisnurksete kilpidega. Faalanksi kuue esimese viiru sõduritel olid peale selle odad,sarissad. Esimese viiru sarissad olid tavalised, umbes 2 meetri pikkused, igas järgnevas viirus aga pikemad, küündides viimaks arvatavalt 6 meetrini. Odade erineva pikkuse tõttu said mitme esimese viiru sõdurid tegutseda üheaegselt, pistes oma odad ees olevate sõdurite vahelt läbi rivi ette. Faalanksi front oli kohutav odaotstest kirendav ja suurte kilpidega kaitstud löögirühm. Faalanksist läbimurdmine oli sõjaasjanduse tollast taset arvestades peaaegu võimatu. Et aga tagumiste sõdurite odad läksid läbi esimeste viirgude sõdurite vahelt, siis oli faalanksil lahingus väga raske manööverdada. Tiibadelt ja seljatagant oli faalanks vaenlase rünnaku vastu vähe kaitstud. Philippos võttis seda arvesse ning kaitses faalanksit tiibadelt ja seljatagant ratsaväe ja kergesti relvastatud jalaväega. Kõik kolm väeliiki tegutsesid lahingus kooskõlastatult.Makedoonia ratsavägi jagunesraske-, kesk- jakergeratsaväeks ning jalavägi raske-, kesk- ja kergejalaväeks. Iga väeliik sai põhjaliku rivilise ja lahingulise väljaõppe. Sõjaväereform nõrgendas Makedooniaaristokraatiat, kes teenis raskeratsaväes, mis oli olnud varemMakedoonia armee põhijõud. Nüüd sai põhijõuks raskelt relvastatud jalaväelaste faalanks, mis moodustatitalupoegadest. Keskvõimu tugevdas ka armee komplekteerimine territoriaalsel põhimõttel. Makedoonia aristokraadid muutusid oma maade pooliseseisvatest valitsejatest kuninga õukondlasteks, kes elasid alaliselt õukonnas ja moodustasid privilegeeritud raskeratsaväe.[viide?]
Makedoonia alade ja sõltlasalade laienemine, 441 eKr ja 336 eKr
Esimestel valitsemisaastatel alistas Philippos Makedoonia loode- ja kirdepoolsed naabrid, seejärel vallutasAmphipolise, mis oli endiselt Egeuse mere põhjaosa tähtsaim sadam, jaPangaioni mägismaa ühes sealsete kullakaevandustega. Seejärel laiendas ta oma valdusi Egeuse mere rannikulTraakia arvel.[viide?]
Philippos II tõrjus Makedoonia aladele tunginudpaioonlased ja traaklased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3000 Ateenahopliiti (359 eKr). Aastal358 eKr purustas ta lahingus illüürlased. Aastal356 eKr vallutas PhilipposCrenidese linna ja nimetas selle ümber Philippiks. Ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida sealseid kullakaevandusi, mis varustasid teda hiljem sõjakäikudel.[viide?]
Ateena II mereliidu lagunemise järel olid Ateena jõud nõrgestatud ning pärast seda, kui Ateena oli kaotanudhegemoonia, püüdisTeeba uuesti laiendada oma mõjuvõimuKesk-Kreekas. Teeba süüdistas naabermaakondaFookist, et fookislased olevat üles kündnudDelfi templile kuuluva püha maa. Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Fookislastele osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Fookislaste juhtideks olid kohalikud aristokraadidPhilomelos jaOnomarchos. Teeba kuulutas Fookisele püha sõja, milles Teebaga olid liidus ka tessaallased.Püha sõda kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat (356–346 eKr).[viide?]
Aastatel 355–354 eKr piiras Philippos ateenlaste kontrolli all olevatMethone linna ja lõpuks alistas selle. Aastal 353 eKr tungis taTessaaliasse, võites 7000 fooklast Onomarchuse venna all, kellel õnnestus Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa.[viide?]
Aastal352 eKr sekkus Philippos juba omal algatusel suurte jõududega "pühaduserüvetajate" fookislaste vastasesse pühasse sõtta ja saavutas täieliku võidu. Varjates end religioosse kohustusega karistada pühaduseteotajaid, õiendas ta võidetutega karmilt arveid ja kindlustas lõplikult oma võimu Tessaalias. Kuulus Tessaalia ratsavägi läks Makedoonia sõjaväe koosseisu. Philippos naasis Tessaaliasse aasta 352 eKr suvel armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused.[viide?]
JärgnevaCrocuse Välja lahingu võitmine tagas Philipposele tohutu prestiiži. Kasutades olukorda, kus kreeka linnade peatähelepanu oli tõmmatud pühale sõjale, vallutas Philippos Egeuse mere põhjaranniku. Philippos jätkas rannikuäärsete kreeka linnade vallutamist. Aastal 349 eKr alustas ta suurima rannikulinnaOlynthose piiramist. Aastal 348 eKr vallutas ta selle ja tegi maatasa. Samuti purustas ta tugevaChalkidike kreeka linnade liidu, mille eesotsas see kaubalinn oli olnud. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud. Viimane tugev vastane, kes takistas Makedoonia võimu lõplikku kindlustamist Egeuse mere põhjaosas, oli kõrvaldatud. Ateena kaotas peaaegu kõik oma tugipunktid Egeuse mere põhjaosas ja isegiEuboia saar, millega Ateenal olid varem olnud tihedad sidemed, sattus sõltuvusse Makedooniast.[viide?]
Ateena ja Makedoonia poliitilises vastasseisus kujunesid Ateenas välja Makedoonia partei ja Makedoonia-vastane partei eesotsas tulihingelisepatrioodi, Vana-Kreeka suurima kõnemeheDemosthenesega ningoraatorite ja poliitikategelasteHypereidese jaLykurgosega. Makedoonia partei kutsus avalikult üles vallutussõjale Pärsia vastu, kes oliAntalkidase rahu tulemusena kindlustanud oma positsiooni Egeuse merel ja sekkus pidevalt poliitilisse võitlusse Kreekas. Seepärast hakkas Pärsia materiaalselt abistama Demosthenest ja tema pooldajaid, kes kutsusid kreeklasi üles kasutama tugevat Ateena sõjalaevastikku ühiseks sõjaks Makedoonia vastu. Kummagi partei juhid süüdistasid vastasparteid kodumaa reetmises ja selle eest raha vastuvõtmises, ühed – Makedoonia Philipposelt, teised – Pärsia kuningalt.[viide?]
Kuhjunud pinged paisutasid Delfi konflikti sõjaks Philipposega ja mõlemad erakonnad olid sunnitud taotlema sõja lõpetamist. Aastal346 eKr otsustas rahvakoosolekEubulose visal nõudmisel alustada rahuläbirääkimisi. Philippos esitas ateenlastele ultimaatumi, nõudes kõikide püha sõja ajal asetleidnud territoriaalsete ja poliitiliste muudatuste tunnustamist. Ateenale jäi Egeuse mere põhjaosas ainult TraakiaChersonesos. Ateena saatkonna juhiPhilokratese järgi hakati aastal 346 eKr sõlmitud rahu nimetamaPhilokratese rahuks. Ateena oli ühtlasi sunnitud sõlmima Philipposega liidu.[viide?]
Sõlminud Ateenaga rahu, jätkas Philippos sõjategevust liitlastest hüljatud Fookise vastu, abistades Teebat. Ta läbisTermopüülid, võttis vastu fookislaste kapitulatsiooni ja laastas kogu nende maa. Fookislased heidetiDelfi amfiktüooniast välja, nende koha sai endale Makedoonia. Seega oli Philippos omandanudTermopüülide kitsustiku ning kontrolli Kesk- ja Lõuna-Kreeka ühendustee üle. Järgnevatel aastatel hakkas Philippos avaldamaPeloponnesose riikidele diplomaatilist survet.[viide?]
Aastal 342 eKr juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjassküütide vastu, vallutas Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia ja nimetas selle enda järgiPhilippopoliseks. Aastal 340 eKr alustas PhilipposPerinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult.[viide?]
Makedoonia agressiivse poliitika mõjul hoogustas Makedoonia-vastast tegevustDemosthenes, kutsusdes üles võitlusele makedoonia barbarite vastu. Tekkis liit, kuhu kuulusid Ateena,Korintos,Argos ja mõned teised polised. Järjekordsel Delfi amfiktüoonia koosolekul tegi Ateena esindajaAischines ettepaneku alustada püha sõda Delfi naaberlinnaAmphissa vastu, mille elanikud olid osa püha maad üles kündnud. Sõjapidamine otsustati teha ülesandeks Philipposele. Viimane tõi kiiresti oma sõjaväe Kesk-Kreekasse. Tekkis vahetu sõjalise kallaletungi oht Teebale ja Ateenale. Teeba astus liitu Ateenaga, et Philippose armee tagasi tõrjuda. Liiduvägi, kuhu kuulusid ateenlased, teebalased, korintlased, megaralased ja mõned teised, astus vastu Makedoonia armeele, mis paiknes Fookises. Aastal 338 eKr võitis Philippos Kreeka liitlasvägeBoiootiasChaironeia lahingus ja sõlmis järgmisel kahel aastal kõigi polistega pealeSparta lepped, millega need läksid Makedoonia ülemvõimu alla. Makedoonia-vastane koalitsioon lagunes, Philippos saatisBoiootia liidu laiali ja paigutas Teeba kantsiKadmeiasse Makedoonia garnisoni. Teeba muudeti seega Makedooniast sõltuvaks. Ateena säilitas iseseisvuse ja talle jäi alles osa temale kuulunud saari, kuid ta pidi loovutama Philipposele oma viimased tugipunktidChalkidikel ja Traakia Chersonesosel. Ateena kaotas seega täielikult kontrolliMusta mere väinade üle, mille kaudu Musta mere põhjarannikult Ateenasse vilja veeti.[viide?]
Pärast rahu sõlmimist Teeba ja Ateenaga tungis Philippos oma sõjaväega Peloponnesosse, kus ta polistevahelist vaenu ära kasutades ühendas oma jõud Argose, Messeenia ja teiste riikide väesalkadega oma põlise vastase, nõrgenenud Sparta vastu. Sparta jäi ilma kõigist välisvaldustest ja tema territoorium piirdus nüüd ainultLakoonikaga.[viide?]
Philippos II alistasKreeka ja teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas enne oma poega Aleksander Suurt. Ta tõi peaaegu kõik kreeka linnriigid oma võimu alla. Philippos II juhtimisel loodiKorintose liit, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi.[viide?]
Korintose kongressil loodud Korintose liit valis omahegemooniks Philippose. Makedoonia kuninga Philippose hegemoonia all vormistati juriidiliselt ülekreekaline liit, Kreeka poliitilisi traditsioone arvestades, Makedoonia ülemvõim hellenistlike poliste üle. Ülekreekalise liidu rajamine pidi lõpetama kodusõjad, kuulutati välja üldine rahu. Polistel keelati sekkuda üksteisesiseasjadesse ja muuta riigikorda, mis igas polises oli kongressi ajal. Üheskoos hakati valmistuma sõjaksAhhemeniidide vastu, kuid aastal336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.[viide?]
Enne surma tegi ühendatud Kreeka hegemoon Philippos Pärsia kuningale ettepaneku vabastada Väike-Aasia kreeka linnad. Pärsia keeldus, misjärel läks 10 000-meheline Makedoonia armee aastal 336 eKr kogenud väepealikeParmenioni jaAttalose juhtimisel üleHellespontose, ja leidnud sealsete kreeklaste poolehoidu, alustas Väike-Aasias piiratud ulatusessõjategevust. Ent peatselt Philippos II tapeti ja sõda jäi seisma.[viide?]
Pärast Philippos II mõrva sai Vana-Makedoonia kuningaks tema poegAleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (elas 356–323 eKr; valitses 336–323 eKr). Kuigi ta oli troonile tulles vaid 20-aastane, oli ta juba kogenud väejuht. 18-aastaselt, aastal 338 eKr, oli ta juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge Chaironeia lahingus ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.[viide?]
Philippose surma järel kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, näiteks Teeba ja Ateena, mis olid olnud sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt jaTeeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander linnamüüri taha jõudis. Aastal 335 eKr asus Aleksander võitlusse traaklaste ja illüürlastega, et kindlustadaDoonau Makedoonia kuningriigi põhjapiirina. Sel ajal kui ta oli põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taas. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teisteBoiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjaks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.[viide?]
Aleksander Suure esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslasteleKreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.[viide?]
Aastal334 eKr ületas Aleksander SuurDardanellid ja tungis seegaAhhemeniididePärsia aladele. Tema sõjaväes oli rohkem kui 30 000 hästi väljaõpetatud jalameest ja 5000 ratsanikku. Makedooniasse ja Kreekasse jättis ta oma asevalitsejaksAntipatrose, ustava ja kogenud väepealiku.Granikose lahingus purustas Aleksander PärsiaVäike-Aasia provintside väed ja liikus edasi piki Väike-Aasia rannikut. Aleksandrile alistus Pärsia provintsi pealinnSardis ja Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta lõuna poole pikiJoonia mere rannikut.Halikarnassoses pidas ta esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteniRhodose Memnoni ja PärsiaKaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesseLüükiasse, alistades kõik rannikulinnad.[viide?]
Edasi suundus AleksanderEgiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas taAleksandria linna, mis sai hiljemhellenistliku maailma suurimaksmetropoliks. Pärsia satraap võttis Aleksandri pidulikult vastu ja andis talle aastal332 eKr üle võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandrivaaraoks.[viide?]
Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk. Aleksander liikusMesopotaamiasse, ületasEufrati ja seejärel kaTigrise. Aastal331 eKr lõi taGaugamela lahingus Dareios III väge. Dareios III põgenes ja hukkus järgmisel aastal oma lähikondlaste käe läbi. Gaugamela lahingus kaotas Pärsia suurriik oma peamised sõjajõud. Aleksander vallutas ühe tähtsama linnaBabüloni, samutiElami jaSusa.[viide?]
Babüloonia tervitas Aleksandrit ning Babüloni preestrid kuulutasid ta Babüloonia kuningaks. Aleksander andis käsu taastada pärslaste hävitatudMarduki tempel. Pärsia satraap jäi Babüloonia üle Aleksandri nimel edasi valitsema, kuid talt võeti õigus käsutada sõjaväge ja juhtidarahandust. Susas langesid Aleksandri kätte hiiglaslikud varandused ja osa Pärsia kuninga kassast. Aleksander abiellus hiljem korraga kahe Pärsia printsessiga: Dareios III tütre ja tema eelkäijaArtaxerxes III Ochose tütrega. Abiellumine kahe eelmise Pärsia kuninga tütrega pidi kindlustama veelgi tema õigusi nende järglasena. Ka esimesena naitudbaktriatarRoxane jäi kuningannaks, nii et Aleksandril oli viimaks ametlikult kolm naist.[viide?]
Edasi vallutas Aleksander põlised Pärsia alad ning pealinnaPersepolise. Aastal330 eKr alistas Aleksander Pärsia riigi põhiosa jaMeedia. Ida pool Susat algas Pärsia suurriigi põhiterritoorium – Päris-Pärsia. Kui seniste vallutuste käigus oli Aleksander hõivanud pärslaste alistatud maid ja paljudes kohtades oli teda tervitatud kui vabastajat, siis Pärsias kohtas ta esimest korda tõsist vastupanu. Ent Pärsia väeriismed purustati Pärsia iidse pealinnaPersepolise lähistel. Makedoonia armee rüüstas Persepolise ja süütas Aleksandri käsul Xerxese luksusliku lossi kättemaksuks Ateena hävitamise eest Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Dareiose rikkused, mis Persepolises olid, läksid Aleksandri kätte.[viide?]
Aasta 330 algul eKr suundus Makedoonia armee PärsiastMeediasse. Dareios III viibis sel ajal Meedia vanas pealinnasEkbatanas, kuid kuulnud Aleksandri lähenemisest, taandus ta talle veel ustavaks jäänud vägedega ida poole. Hõivanud Ekbatana, jättis Aleksander sinna ka hiiglasliku sõjasaagi ja Pärsia kuningate varem anastatud varandused. Ekbatanast hakkas Aleksander jälitama Dareiost, kes põgenes ida poole. Kesk-Aasia satraabid, kelle eesotsas oli Baktriasatraap Bessos, võtsid põgeneva Dareiose kinni ja tapsid ta. Aleksandri kätte langes vaid kuninga surnukeha.[viide?]
Sõja kolmandas järgus hõivas AleksanderKesk-Aasia ning vallutasBaktria jaSogdiana. Aleksander kui võitja kuulutas iseend tapetud Pärsia kuninga seaduslikuks järglaseks ja sellest tulenevalt ka kättemaksjaks tema surma eest. Et Dareios III tapja, Baktria satraap Bessos oli põgenenud Kesk-Aasiasse, hakkas Aleksander teda jälitama. Kolmeaastane sõjakäik esmaltBessose ja seejärel Sogdiana satraabi Spitamenese vastu viis Aleksandri läbiMeedia,Partia,Aria (Lääne-Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna- ja Kesk-Afganistan), Baktria (Põhja- ja Kesk-Afganistan) jaSküütia. Selle käigus vallutas ja taasrajas taHerati jaMaracanda.[viide?]
Kesk-Aasias püüdis Aleksander kohalikku aristokraatiat aina rohkem enda poolele võita, andes talle nagu makedoonlastele kõrgemaid ametikohti. Oma väliõukonnas hakkas ta sisse viima Pärsia kuningakoja tseremoniaali elemente. See õhutas vaenu makedoonia aristokraatides, kes ei soovinud jagada esikohta vallutatud maade aristokraatiaga. Aastal 330 eKr teatati Aleksandrile, et hetairia sepitseb tema vastu vandenõu, misjärel peeti makedoonia kombe kohaselt sõjaväekohut ja vandenõus kahtlustatavad hukati. Aleksander lähenes üha rohkem kohalikule aristokraatiale ja püüdis väliselt omandada kohalikke kombeid. Viimane asjaolu tõi talle kaasa uusi konflikte makedoonia aristokraatidega.[viide?]
Baktria satraap Bessos kuulutas end uueks Pärsia kuningaks Artaxerxes IV-ks ning uue kuninga ilmumine näitas, et Pärsia impeeriumi idaosa satraabid üritavad jätkata vastupanu. Aleksandril oli vaja kindlustada juba vallutatud piirkonnad idapoolsete rünnakute vastu ning likvideerida viimane vastupanukolle endise Pärsia suurriigi idaosas. Artaxerxes IV Bessos kergendas Aleksandri võitlust, tehes tõsise poliitilise vea: ta kuulutas end kuningaks kuiAhhemeniidide dünastia jätkaja. EnamikKesk-Aasia rahvaid aga oli Pärsia kuningast väga nõrgas sõltuvuses ja Pärsia suurriigi kokkuvarisemisega tekkis neil võimalus saada täiesti iseseisvaks. Seetõttu ei leidnud Bessos Kesk-Aasia territooriumil kuigi suurt toetust.[viide?]
Kevadel329 eKr ületas AleksanderHindukuši mäestiku ning asus vallutama Baktriat jaSogdianat, kõige tugevamaid ja tegelikult iseseisvaid idapoolseid satraapiaid. Baktrias sai Aleksander Artaxerxes IV Bessose kätte ja viimane hukati. Aleksander vallutas Baktria pealinnaBaktra ja Sogdiana pealinnaMarakanda. Aleksander ehitas mitu kindlustatud linna –Aleksandriat – ning paigutas mitmesse tugipunkti Makedoonia garnisonid. Alles aasta 328 lõpul eKr põgenes makedoonlastelt lüüa saanud Spitamenes rändsuguharude juurde, kelle juhid ta tapsid. Aleksander püüdis luua häid suhteid kohaliku aristokraatiaga ning aastal 327 eKr abiellus ta Baktria tugevaima valitseja Oxyartese tütreRoxanega. Kesk-Aasia vallutamine kestis üle kolme aasta.[viide?]
Sõja neljandas järgus korraldas Aleksander sõjaretkeIndiasse. Sissetungi kergendasid kodusõjad piiriäärsete India riikide vahel. Aleksander ületasInduse ja rajas sõjategevuse jätkamiseks uusi tugipunkte. Aastal326 eKr võitis taHydaspese ääresPorose vägesid, Poros ise aga langes vangi. Aleksander jättis talle ta riigi alles vastutasuks liidu ja vallutaja ülemvõimu tunnustamise eest. Hydaspese äärde asutas ta kaks kindlustatud linna,Nikaia (Võidu linn) jaBukephala, ning tungis edasi itta.[viide?]
Aastal325 eKr rajas Aleksander eelposte kaInduse madalikule. Ta ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Hyphasise ääres tõstsid Aleksandri sõdurid mässu ja keeldusid edasi minemast; meeste rahulolematus oli tingitud suurest kurnatusest. Aleksander oli sunnitud tagasi pöörduma. Ta naasis Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Aleksander pidi aastal 326 eKr lõpetama sõjaretke, mis oli kestnud üle kaheksa aasta. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.[viide?]
Kevadel323 eKr oli Aleksandri armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse. Hiljem kavatses Aleksander liikudaPõhja-Aafrikasse. Juuni keskel aga suri ta ootamatult ja kohe algasiddiadohhide sõjad, mille käigus võideldi tema riigi jagamise pärast.[viide?]
Pärast Aleksandri surma aastal 323 eKr läks valitsusvõim ta poolvennalePhilippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale Aleksander IV-le. Kuna aga Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti,Perdikkas ja Craterus. Perdikkasel õnnestus ruttu saavutada ainuvõim. Ta kõrvaldas peagi hulga oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes valitsesid nüüdsatraapidena üle kogu impeeriumi. Aastal 321 eKr, konflikti ajalPtolemaiosega, tapsid Perdikkase ta oma sõdurid. Uueks regendiks sai Antipatros ja taas vahetusid satraapiad kindralite vahel. Aastal 301 eKr, pärastIpsose lahingutFrüügias, konflikt viimaks lahendati.[viide?]
Diadohhidesatraapiad Aleksander Suure impeeriumi aladel, 323. aastal eKr
Seleukos I Nikator (kreeka keelesvõitja) (umbes 358–281 eKr)Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oliSeleukiidide riigi rajaja. Ta sai aastal 321 eKrBabüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult aastal 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuniIndiani. Seleukos I kuulutas end aastal 305 eKr kuningaks, omandasIpsose lahingu tulemusena (301 eKr)Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamikuVäike-Aasiast.[viide?]
Aleksander Suure väejuhtLysimachos (361–281 eKr) sai aastal 323 eKrTraakia valitsejaks. Lysimachos kuulutas end aastal 305 eKr Traakia kuningaks, omandas pärastIpsose lahingut aastal 301 eKr suure osaVäike-Aasiat ja haaras aastail 287–286 eKr võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses SeleukosegaLüüdiasKurupedioni lahingus.[viide?]
Ptolemaios I Soter (suri 283 eKr),Egiptuse kuningas Lagiidide ehkPtolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, oli Aleksandri surma ajalEgiptuse asevalitseja ehksatraap. Erinevalt regendiks määratud väepealikPerdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehkdiadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellegadiadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega kaKürenaika, ning allutas oma võimuleKüprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ningVäike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiseltPalestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Aastast 323 eKr oli ta Egiptusesatraap, aastail 305–283 eKr aga Egiptuse kuningas, rajades sellegaPtolemaioste dünastia jahellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid aastani30 eKr, mil EgiptusRooma vabariigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna ei ajanud PtolemaiosSeleukos I egaDemetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuksmonarhiks, vaid rahuldus Egiptusega.[viide?]
India alad läksidTšandragupta Maurja kontrolli alla, kes oli esimeneMaurja keiser ja laiendas hiljem oma valdusi pärast lepet Seleukosega.
Makedoonia väepealik,Antipatrose poegKassandros (u 355–298 eKr), haaras aastal 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas aastal305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg Demetrios Poliorketes (kreeka keeleslinnapiiraja) (u 337–283 eKr) vallutas aastal307 eKr Ateena, võitis aastal306 eKrKüprose juures Ptolemaiose laevastiku ja piiras aastail 305–304 eKr edutultRhodost. Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294–288 eKr).[viide?]
Antigonos I poegDemetrios Poliorketes (kreeka keeleslinnapiiraja) (u 337–283 eKr) osales koos oma isaga väga aktiivseltdiadohhide sõdades, vallutas aastal307 eKr Ateena, võitis aastal306 eKrKüprose juures Ptolemaiose laevastiku ja piiras aastail 305–304 eKr edutultRhodost. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes ('linnapiiraja'). Kassandrose surma järel haaras ta võimu Makedoonias (294–288 eKr). Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning viimased said aastal301 eKr lüüa. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu agaLysimachos jaPyrrhos. Aastal288 eKr sai ta nende käest lüüa ja põgenesVäike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdimaSeleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suriSeleukos I Nikatori vangina. Epeirose kuningas Pyrrhos (306–272 eKr) rivaalitses valitsusaja algul Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile, suundus aga aastal 280 eKrTarase linna kutsel Itaaliasse, etabistada sealseid kreeklasi Rooma vastu.[viide?]
Kolmas Makedoonia sõda toimus Philippos V järglasePerseuse juhtimisel Makedoonia jaTessaalia aladel ning lõppes Makedoonia lüüasaamisega.Pydna lahingus, mis peeti aastal168 eKrOlümpose mäe ja Egeuse mere vahelisel tasandikul, kaotas Makedoonia Rooma vägedele, keda juhtisLucius Aemilianus Paulus Macedonicus. Roomat toetas ka Perseuse rivaal,Pergamoni kuningasEumenes II. Perseus langes vangi ning viidi Rooma. Makedoonia kuningriik likvideeriti, selle asemele moodustati nelivabariiklikult valitsetavat jagu, mis tasusid Roomale andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Rooma väed rüüstasid Makedoonia liitlasteIllüüria jaEpeirose alad.Delose saar kuulutati agavabasadamaks, mis halvas neutraalseks jäänud saareriigiRhodose kaubandust, jättes selle ilma rikkalikestsadamatollidest.[viide?]
Lõuna-Kreekas tekkis Roomal konfliktPeloponnesoselinnriikideAhhaia liiduga. Kuiahhailased Rooma heakskiitu ära ootamataSparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhailastel loovutada mitu linna, nende seasKorintose. Seepeale puhkes Ahhaia liidu ja mõnede muude kreeka linnriikide ülestõus, mille konsulLucius Mummius suurema vaevata maha surus. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed aastal 146 eKrRooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhailaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike jäid nominaalselt sõltumatuks ja olid Roomaga ainult liidus, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule. See oli Kreeka poliitiliseiseseisvuse lõpp. Ahhaia läksRooma Makedoonia provintsi haldusse.[viide?]
.svg)
