 | See artikkel räägib Eesti haldusüksuse tüübist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgeVald (täpsustus) |
Eestis onvald2. järgu haldusüksuse ja ühtlasi madalaimat järku haldusüksuse tüüp. Valdadel onomavalitsuslik staatus.
Eesti alal tähendas skandinaavia laensõnavaldmuinasajal ilmselt kas kellegi poolt rohkem või vähem vägivaldselt kehtestatud võimu ja võimuala või mõne kohaliku autoriteedi mõjupiirkonda (sellest ajast pärineb ilmselt ka sõna 'vald' seotus võimu ja mõjuga, näiteks liitsõnades meelevald, vägivald, surmavald jne). Ilmselt ei olnud tegu otseselt kindla valitsuspiirkonnaga või haldusüksusega, nagu selleks olimuinaskihelkond.
17. sajandil hakati vallaks nimetama ühe valla juurde kuuluvaid sunnismaiste talupoegade majapidamisi ehk ühe mõisa võimkonda, inimesi ja maid.18. sajandil hakkas see tähendama aga ka lihtsalt talupoegade kogukonda.
Pärastpärisorjuse kaotamistEestimaa talurahvaseadustega1816. aastalEestimaal jaLiivimaa talurahvaseadustega1819. aastalLiivimaal hakati valdu moodustama kohalikeseisusliku territoriaalsehaldusüksustena, enamastimõisakogukondade kaupamõisavaldadena. Vallakogukonna tuumikuks saivallakohus, kuhu koondusid talupoegadesse puutuvad esmased õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid.
1856. aasta "Walla kogukonna seaduse" ja1866. aasta vallareformiga allutati valladVenemaa keisririigi ametivõimudele, talupojad said ise endale vallavalitsuse (volikogu) valida. 1866. aastavallaseadusega moodustati Eestis 1032 valda (Harjumaal 158,Järvamaal 99,Virumaal 163,Läänemaal 149,Tartumaal 141,Võrumaal 74,Viljandimaal 73,Pärnumaal 61,Saaremaal 144 valda[1]). Vallaametnike hulka kuulus kavallatalitaja, kes teostas vallaelanike registreerimist (sisse- ja väljakolimist). Tollased vallad hõlmasid vaidtalumaid,mõisamaadele need ei laienenud. Valimised olid kuni1917. aastani siiski ebaühtlased: peremehed valisid kaks,maatamehed ühe kolmandiku volikogust. PealeVeebruarirevolutsiooni muutusid valimised aga demokraatlikeks, valitud kogu hakati kutsumanõukoguks, mis nimetati uuesti volikogudeks aastal1926. 1917. aastal liideti valdadega ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud.
Vald sai olulisimaks haldusüksuseks Eestis seosesEesti Vabariigi asutamisega1918. aastal. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenudkihelkonnad.
Eesti Vabariigi ajal 1920.–1930. aastatel, osaliselt juba varemgi, vähendati valdade arvu tunduvalt, et suurendada nende elujõulisust ja efektiivsust, kuid ennevallareformi oli neid ikkagi 365 valda. 1. aprillil 1939 kaotati senised vallad senistes piirides ja asutati nende asemele248 uut valda, väga paljud ka uute nimedega. Vallad eksisteerisid Eestis1950. aasta haldusreformini, mil senine halduskorraldus asendatiNõukogude Liidu halduskorraldusega,1945. aastal loodudkülanõukogud jäid alles kui uue halduskorralduse osad.
Alates 1990. aastast nimetati senised külanõukogud (mida 1950.–1960. aastatel oli suuremateks liidetud) kolme aasta jooksul ümber valdadeks ning neid hakati omavahel edaspidigi liitma. Samuti loodi maavaldade kõrvalealevvallad, nendeks saidalevid, mis ei saanud toonalinnaks. Mõne aja pärast hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad.
Et valdade suurus, rahvastik ja elujõulisus on Eesti lõikes väga varieeruv, on püütud läbi viia haldusreforme, et omavalitsuste süsteemi tasakaalustada. Selleks et moodustada tugevamaid omavalitsusüksusi, liitusid aastatel 1996–2014 71 linna ja valda, moodustus 30 uut valda.2017. aasta haldusreformgia vähenes kohalike omavalitsuste arv 213-lt 79-le, sealhulgas valdade arv 183-lt 64-le.