Vaalhai (Rhincodon typus) onkõhrkalade klassi kuuluv kalaliik.
Vaalhai on maailma suurim teadaolev kalaliik ja ta hoiab rekordit ka kõige suurema mitteimetajastselgroogsena. Kõige suurem mõõdetud isend on 12,64 m pikk ja kaal umbes 21,5 t.[2]
Vaalhaid elavad troopiliste ookeanideavavetes ning neid leiab harva alla 21°C veest.[3] Arvatakse, et nad võivad elada kuni 70-aastaseks, kuid selle kindlakstegemine on osutunud raskeks.[4]Vaalhaide liik eristati1828. aasta aprillis, kuiLõuna-Aafrikas 4,6-meetrine isendharpuuniga kinni püüti. Tol ajalKaplinnas tegutsev militaararstAndrew Smith kirjeldas liiki järgmisel aastal kui kõige suurematookeanides elavat haid.[5] Nimivaalhai viitab kala suurusele ja toitumisviisile, mis esineb kavaalaliste seltsis.[6]
Vaalhaide suu võib olla 1,5 m lai ning see sisaldab 300–350 rida väikeseid hambaid ja filtervooderdusi, millega nad veepinna lähedal aeglaselt liikudes toitu filtreerivad.[7] Erinevalt paljudest teistest haidest, paikneb vaalhaide suu pea eesotsas, mitte pea alumisel poolel.[8] Neil on viis paari suurilõpuseid. Pea on väga lai ja lame ning esiküljel on kaks pisikest silma. Vaalhaid on tumehallid ja valge kõhualusega ning nende nahk on märgistatud kahvatukollaste täppide ja triipudega, mis on igale isendile unikaalsed.
Keskmine täiskasvanud vaalhai on 9,8 m pikk ja kaalub umbes 9 t.[3] Populaarkirjanduses levivad jutud ka isenditest, kes on üle 18 m pikad ja kaaluvad 45,5 t, kuid sellistel lugudel puudub igasugune tõepõhi ning need pole teaduslikult tõestatud.[9]
Vaalhai ontroopilistes vetes elavpelaagiline kala. Tüüpiliselt elavad nad avavetes, kuid neid on märgatud ka maismaa läheduses,laguunidesse võiatollidesse sisenemas. Üldiselt piirduvad nad 30 laiuskraadiga ja onmigratoorsed.[4] Kuigi vaalhaid on pelaagilise eluviisiga, suudavad nadsukelduda vähemalt 1286 m sügavusele.[10]
Vaalhaide paaritumise ja poegimise kohta pole palju teada.
1996. aastal kinni püütud emane, kes oli tiine 300 pojaga, osutab sellele, et vaalhaidel esinebovovivipaaria ehk kehasiseselt viljastatud munade sees asuvadlooted arenevad emade sees.[4][11][12] Tõendid näitavad, et kõik pojad ei sünni korraga, vaid emane hoiustab ühest paaritumisest saadud spermat ja sünnitab mingi ajaperioodi jooksul mitu korda järjest.[13] Vaalhaid saavutavad suguküpsuse umbes 30. eluaastal ja elavad 70–100-aastaseks.[4][14]
Siiamaani kõige väiksem isend leiti7. märtsil2009. aastalFilipiinidelt. Hai oli ainult 38 cm pikk ning ta avastati madalast rannaveest, saba nööriga posti külge seotud. Leiu põhjal arvavad osad teadlased, et see ala ei ole ainult vaalhaide söögikoht, vaid ka sünnituskoht.[15][16]
Vaalhai on üks kolmest filtertoidulisest hailiigist. Vaalhaid toituvadplanktonist,aerjalalistest ehk kopepoodidest,krillist,kalamarjast,Jõulusaare punase krabi vastsetest[17] ja muust väiksemast veeujumist, näitekskalmaaridest jakaladest. Toitutakse ühel kahest viisist: suu lahti edasi ujudes ja nii toitu suhu lükates või statsionaarselt vett järjest suhu imedes ja lõpuste kaudu välja puhudes. Mõlemal juhul toimivad filtervooderdused toidu eraldajatena veest. Vaalhaisid on vaadeldud ka "köhimas". Arvatakse, et selline tegevus puhastab haide filtervooderdused sinna kinni jäänud osakestest.[4][18][19]
Vaalhaid on aktiivsed toitujad, sihtides kokku koondunud planktoneid või kalu. Noored vaalhaid võivad süüa koguni 21 kgplanktonit päevas.[20]
Vaatamata oma suurusele ei ole vaalhaid inimestele ohtlikud. Nad on väga rahulikud kalad ja lubavad vahel ujujatel enda peal "sõita"[21][22],[23] kuigi haiteadlased ja looduskaitsjad taunivad niisugust käitumist, sest selline käitumine häirib kalu.[24] Noored vaalhaid on leebed ja võivad vahel sukeldujatega mängida. Allvee-fotograafid on vaalhaisid jäädvustanud ujumas ohutult inimeste läheduses.[25]
Kindlat hinnangut vaalhaide populatsiooni suuruse kohta maailmas praegu pole.IUCN on märkinud liigiohustatuks nende pika eluea ja hilise suguküpseks saamise tõttu, kuid suurt rolli mängib ka kalakasvatuste mõju, kaaspüügiks sattumine ja veesõidukitega kokkupõrkamine.[2]
2010. aasta Mehhiko lahe naftareostus põhjustas 780 000 m3 nafta lekkimiseMississippi jõesuudme lõunaossa, kus 1/3 vaalhaide lähiaja vaatlusi on esinenud. Kuigi surnud vaalhaisid ei leitud, kinnitati vaatluste käigus, et haidel polnud võimalik vältida õlikihti, mis hõljus veepinna kohal, kus nad vahel tundide viisi toituvad.[26]
Sadu vaalhaisid sureb iga aasta kaHiinas, kus neid tapetakse nende uimede, nahkade ja õli pärast.[27]
Vaalhaid on väga populaarsedakvaariumites, kus neid hoitakse, kuid haide suuruse ja toitumisviisi tõttu on vaja selleks väga suuri ja spetsiaalseid mahuteid.[28] Halvad elutingimused ja suur suremus akvaariumites on aga õhutanud vastuseisu selle hiiglasliku kala vangistuses hoidmisele.[29][30]
Esimene katse vaalhaisid vangistuses hoida oli1934. aastal, kui ühte isendit peetiJaapanis võrguga ümbritsetud lahes umbes neli kuud.[31] Esimese akvaariumis pidamise katse teostas samuti Jaapanis asuvOkinawaChuraumi akvaarium1980. aastal.[28] Sellest alates on Okinawal peetud mitut isendit, kes on tavaliselt kalavõrkudesse juhupüügina kinni jäänud (alates2009. aastast pole seda enam juhtunud). Paljud sellised isendid olid juba püügist nõrgad ning osad lasti ka vabadusse tagasi,[28] kuid esialgsed ellujäämise määrad olid madalad.[30] Pärast liigi vangistuses hoidmise esmaste probleemide lahendamist on osa isenditest akvaariumis suutnud pikka aega elada.[28] Rekordit hoiab Okinawa akvaariumis elav vaalhai, mis 2021. aasta seisuga on seal elanud üle 26 aasta.[viide?]
Georgia akvaariumAmeerika Ühendriikides on senini ainus väljaspoolAasiat asuv akvaarium, mis peab vaalhaisid.[31] Pikk transpordiaeg (28–36 tundi) ja transpordiks vajalik keeruline logistika teevad vaalhaide pidamise ebatavaliseks.[32]
↑Brunnschweiler, J. M.; Baensch, H.; Pierce, S. J.; Sims, D. W. (2009). "Deep-diving behaviour of a whale sharkRhincodon typus during long-distance movement in the western Indian Ocean".Journal of Fish Biology.74 (3):706–14.doi:10.1111/j.1095-8649.2008.02155.x.PMID20735591.
↑Brunnschweiler, Juerg M.; Baensch, H.; Pierce, S. J.; Sims, D. W. (2009). "Deep-diving behaviour of a whale sharkRhincodon typus during long-distance movement in the western Indian Ocean".Journal of Fish Biology.74 (3): 706–714.doi:10.1111/j.1095-8649.2008.02155.x.PMID20735591.
↑Schmidt, Jennifer V.; Chen, Chien-Chi; Sheikh, Saad I.; Meekan, Mark G.; Norman, Bradley M.; Joung, Shoou-Jeng (2010). "Paternity analysis in a litter of whale shark embryos".Endangered Species Research.12 (2): 117–124.doi:10.3354/esr00300.
↑28,028,128,228,3Matsumoto; Toda; Matsumoto; Ueda; Nakazato; Sato; and Uchida (2017). Smith; Warmolts; Thoney; Hueter; Murray and Ezcurra, eds.Notes on Husbandry of Whale Sharks, Rhincodon typus, in Aquaria.Elasmobranch Husbandry Manual II. Special Publication of the Ohio Biological Survey. pp. 15–22.ISBN978-0-86727-166-9.
↑Schreiber, C.; and C. Coco. (2017). Smith; Warmolts; Thoney; Hueter; Murray and Ezcurra, eds.Husbandry of Whale Sharks.Elasmobranch Husbandry Manual II. Special Publication of the Ohio Biological Survey. pp. 87–98.ISBN978-0-86727-166-9.
