Liiduvabariikide parteide (väljaarvatudVene NFSV, kus eraldi kommunistlikku parteiorganisatsiooni ei tegutsenud, see loodi alles1990. aastal) eesotsas olid esimesed sekretärid. Vastav teise sekretäri koht oli neis organisatsioonides reserveeritud NLKP Keskkomitee liikmele.
1985. aastal kuulusid NLKP koosseisu:
14 liiduvabariigi kommunistliku partei allorganisatsioonid ja nende keskkomiteed:
1903. aastalLondonis toimunudVSDTP II kongressil lõhenes VSDTP menševike ja bolševikefraktsiooniks, bolševike organisatsioonide eristamiseks kasutati ajalookirjanduses lühendit VSDT(b)P juba enne partei fraktsiooni ametlikku ümbernimetamist 1917. aastal.
Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei, lühendatultVSDT(b)P (Российская социал-демократическая рабочая партия (большевиков), lühendatult РСДРП(б)),1917–3.1918.
Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatultVK(b)P (Российская коммунистическая партия (большевиков), lühendatult РКП(б)), 3.1918–1925.
Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatultÜK(b)P (Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков), lühendatult ВКП(б)),1925–1952.
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, lühendatultNLKP (Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС),1952–1991.
Partei asutati1898Minskis illegaalsena, sotsialistliku suunitlusega ringikeste (Töölisklassi vabastamise võitluse liit" ("Союз борьбы за освобождение рабочего класса"), Töölislehe grupp ("Рабочая газета") ja juudigruppBund) 9 isiku poolt ilmaLeninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena.1902 taasasutati parteiLondonis ning jagunes kaheks tiivaks:bolševikeks jamenševikeks. Esimeste juhiks saiVladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksulGeorgi Plehhanov.1917. aastal partei legaliseerus, kuid lõhestatus jäi püsima.
Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegelesid bolševike juht Vladimir Lenin koos kaaslastega ka bolševike täiendõppega.1909. aastal organiseerisid nad TööliskooliCapri saarel 27 osavõtjaga ja 1911. aasta kevadelPrantsusmaalPariis lähedalLongjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolševikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi kuulajatega 56 loengut teemadel:poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja praktika Venemaal, ajaloo tõlgendamine materialistlikust arusaamast, tegi ka loengu olukorrast parteis antud ajal ning viis läbi ka loengu K. Marxi ja Fr. EngelsiKommunistliku partei manifesti teemal.
Pärast kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni laiendasid bolševikud oma toetajaskonda astudeskoalitsiooni sotsialistide-revolutsinääride partei vasakpoolse tiivaga ning võttes üle SR agraarpoliitika. Kuna bolševikud toetusid põhiliselt linna- ja tööstusproletariaadile puudus neil toetajaskond maal ja maaharijate seas, toetades võimuhaaramise eesmärgil SR agraarpoliitikat st kogu maa jaotamist põlluharijate vahel, rõhutasid bolševikud maamõisnikelt äravõtmist ja suurpõllumajanduste natsionaliseerimist jättes aga täpsustamata selle jaotamise põhimõtted. Kui 1905–1906 aasta revolutsiooni ajal oli bolševike partei pooldanud avalikult maa natsionaliseerimist ja selle baasilkollektiivmajandite loomist, siis ei kattunud see enamiku Venemaa põlluharijate sooviga omandada "oma maad". Bolševike tihe koostöö SRP vasakpoolse tiivaga viis SRP lagunemiseni ning 1917. aasta juunikuus asutasid vasakpoolsed SRP liikmed omaVasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei (liidridVladimir Trutkovski jt.), mis järgnevalt tegi koostööd võimuhaaramisel ja esimeseVene SFNV RKN ja kohalike võimuorganite moodustamisel.
Ööl vastu8. novembrit (26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanutaTalvepalee. Operatsiooni märguandeks oliristleja Aurorakogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti.Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 7. novembri õhtust oli PetrogradisSmolnõis koosII Ülevenemaaline Nõukogude Kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsedesseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist.Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustamakoalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalissekoalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
8. novembril kuulutas kongress Venemaanõukogude vabariigiks ning võttis vasturahudekreedi jamaadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olnudVenemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse,Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ning mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulemiseni.
Kubermangu või kubermangu piires asuvate linnade parteiorganisatsiooniks oli ühine kubermangukomitee. Kord aastas toimuval parteiallorganisatsioonide saadikute konverentsil valiti konverentsidevaheliseks ajaks kõrgeimaks parteiliseks juhtorganiks kubermangu K(b)P komitee Presiidiumi, kes moodustas analoogseltVK(b)P KK Sekretariaadile pidevalt tegutseva organi kubermangusekretariaadi, koos selle allosakondadega:
organisatsiooniline osakond;
sõjaline osakond;
trükiosakond;
sekretariaadi alluvuses olid veel erinevate tööliinide eest vastutavadvastutavad organisaatorid – töö eest linnades, töö eest külas, töö eest punaarmeelastega ja statistiline büroo.
18. jaanuaril1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegiJakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisidNõukogude III Kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.
Enne1922. aastat oli partei vaieldamatultLenini võimu all, kuid siis loodi partei peasekretäri koht, kuhu pandiStalin. Esialgu oli tal vaid administratiivvõim, kuid peagi haaras peasekretär kõrgeima võimu enda kätte. PealeLenini surma tõusisStalin peagi reaalseks riigijuhiks ning tema järglased sel ametipostil jätkasid seda traditsiooni.
NLKP liikmeks astuti vabatahtlikult ja selleks pidi põhikirja järgi olema kahe parteiliikme kirjalik soovitus. Algul läbiti partei liikmekandidaadi faas, mis kestis 12 kuud. Partei liikmeks võeti liikmekandidaat reeglina partei algorganisatsiooni üldkoosolekul partei põhikirja järgse häälteenamusega.[6] Partei liige oli teiste parteiliikmete, parteikomisjonide, kõrgemalseisvate parteiorganite pideva jälgimise all, ka liikmekandidaat pidi käima parteikomisjonides, kui parajasti kehtis vastav kord. Praktikas oli NLKP liikmeks olemine soovituslik juhtivtöötajatele, kõrgematele sõjaväelastele, aspirantidele jm, ja selleks võidi avaldada survet; väljaastumine tähendas praktikas seda, et partei liige heideti parteist välja. Parteist heideti välja kriminaalkuriteo korral; põhjuseks võis olla ka poliitiline sobimatus.[7] Parteist väljaviskamisega kaasnesid raskused senisel töökohal, võidi sundida töökohalt lahkuma ja ei olnud kerge tööd leida. Partei elus oli ajajärke, mil ülaltpoolt kirjutati ette kvoodid, kui palju peab vastuvõetavate hulgas olema töötajaid, talupoegi, teenistujaid, intelligente jne.
