VHS (lühend inglise k sõnadestVideo Home System 'kodune videosüsteem') onvideomagnetofonide ehk videomakkide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast1976. Algselt oli lühendil VHS teine tähendus:Vertical Helical Scan, mis viitas pöörlevate magnetpeadega salvestusmeetodile[1] . Standard näeb ette analoogsignaalide salvestamise videokassetis paiknevalemagnetlindile ja selle töötas välja Jaapani firma JVC (Japan Victor Company).
Laiatarbemagnetofonide turul võitis VHS võistluse süsteemiga Betamax[2] ja oli kasutusel1980. ja1990. aastatel, kuni asendus sajandivahetuse paikuDVD-formaadiga, mis hakkas pakkuma palju paremat kvaliteeti ja mugavamat kasutust.[3] 2006. aastaks lõpetas Ameerika Ühendriikide filmistuudio uute filmide väljalaskmist VHS-formaadis. Edaspidi toodeti vaid kuue- kuni kaheksatunniseid tühikassette.
Analoogsignaalid jäädvustatakse magnetlindile samal füüsikalisel põhimõttel kui audiomakis, kuid mitte piki linti. Videosignaali palju suurema infomahu tõttu salvestatakse videosignaal kaldsetele radadele tiirlevate magnetpeade abil, mis paiknevad pöörleval trumlil. VHS-makkides on 12,65 mm laiuse lindi liikumiskiirus 2,3 cm/s (PAL) ja pea kiirus piki kaldrada 4,8 m/s (liikuva lindi suhtes). Magnetpäid võib olla trumlil 2, 4 või 6; koos peade arvuga paraneb videomaki kvaliteet.
VHS-makkides töödeldakse ja salvestatakse videoandmeid komposiit- ehk liitsignaalina, mis sisaldab komplekssel kujul heledus- ja värviinfot, samuti sünkrosignaale. Helisignaalid salvestatakse piki magnetlindi äärt paiknevale kahele heliribale. Lindi väikese lineaarkiiruse tõttu (mis on vaid pool kiirusest helikassetis) on helikvaliteet tagasihoidlik. Hi-Fi-kvaliteediga makkides salvestatakse heli sagedusmoduleeritult kahe helipeaga, mis paiknevad koos videopeadega pöörleval trumlil.
Süsteemis S-VHS (Super-VHS) edastatakse heledussignaali Y ja värvisignaali C eraldi, ka on heledussignaali sagedusriba laiem. Seetõttu on pilt teravam ja selgem ning värvid puhtamad, seda küll spetsiaalse S-VHS-kasseti kasutamisel. Vahe on märgatav eriti kopeerimisel, millega analoogsignaali korral paratamatult kaasneb kvaliteedikadu – ümbervõetud S-VHS-pilt on kvaliteedilt võrreldav VHS-i omaga. NICAM-dekoodrist saadav heli on Hi-Fi-stereo tasemel ja heliväljundisse ühendatud AV-võimendist võib saada neljakanalilist ruumiheli.
Nii NTSC kui ka PAL/SECAM VHS kassetid on füüsiliselt identsed. Kuigi lindi kiirused erinevad NTSC ja PAL/SECAM vahel, oleneb esitusaeg iga kasseti kohta süsteemist. Segaduse ärahoidmiseks näitavad tootjad ära kasseti salvestusaja pikkuse. On perfektselt võimalik salvestada ja mängida T-XXX kassetti PAL-seadmel või tühja E-XXX kassetti NTSC-seadmel, aga esitusajad on erinevad. Panasonicu NTSC/ATSC salvestid rakendavad väga pikka esitusaja (VP) meetodit, mis võimaldab salvestamist 1/5 SP kiirusest, nii et T-180 suudab lindistada 15 tundi.[4]
VHS-kassettide lindi pikkus ja esitusaeg
Lindi mark
Lindi pikkus
Esitusaeg (PAL)
Esitusaeg (NTSC)
SP
LP
SP
EP/SLP
E-120
173,7 m
2 h
4 h
1 h 26 min
4 h 18 min
E-180
259,4 m
3 h
6 h
2 h 9 min
6 h 27 min
E-240
348,1 m
4 h
8 h
2 h 53 min
8 h 39 min
E-300
435,1 m
5 h
10 h
3 h 36 min
10 h 49 min
Lindi mark
Lindi pikkus
Esitusaeg (NTSC)
Esitusaeg (PAL)
SP
EP/SLP
SP
LP
T-60
125.6 m
1h 24 min
2h 48 min
1 h
3 h
T-90
185.9 m
2h 6 min
4 h 12 min
1 h 30 min
4 h 30 min
T-120
247,5 m
2 h
6 h
2 h 49 min
5 h 38 min
T-160
327,7 m
2 h 40 min
8 h
3 h 43 min
7 h 26 min
T-180
368,8 m
3 h
9 h
4 h 13 min
8 h 27 min
SP on standardne esitus, LP on aeglane esitus, EP/SLP on pikendatud aeglane esitus.
VHS-kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, esituse sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest.
Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud. Magnetkihti plastribal kulutab õhemaks ka iga esituskord. Kassette ei tohiks hoida magneti läheduses, näiteks suurte kõlarite juures, sest magnet rikub ja kustutab lindilt infot.Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele.[5]
