Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Uusgooti stiil oli levinud peamiseltsakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Uusgootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänudKölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel.
Selle liikumise keskmes Inglismaal oli uusgootika tihedalt läbipõimunud filosoofiliste liikumistega, mis seostusidanglikaanikõrgkiriku võianglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis uusgooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.
Inglise kirjanduses sündis uusgooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr,gooti romaan, mis algasHorace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegseteArthuri-romaanide keskkonda, nagu seda tegiAlfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli uusgootikal oluline mõju.[2]
Eelromantismist lähtuvaid gooti sepikodasid ja muid kõrvalhooneid, kunstvaremeid ja pargiehitisi on Eesti mõisates rajatud juba alates 1760. aastaist (Orgital,Selis jaKeaval).
Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatudOleviste kirik Tallinnas ja Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritudKeila-Joa mõis. Stiili suurem populaarsus jääb ent 19. sajandi teise poolde. Enamik 19. sajandil ehitatud luterlikest kirikutest ehitati uusgooti stiilis, kuid kaabikirikuid,matusekabeleid, mälestusmärke jm. Samal perioodil ehitati ka paljud vanemad kirikud osaliselt selles stiilis ümber. Teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente kasutati mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel isegi 19. sajandi lõpul,historitsismi hiilgeajal. 20. sajandi esikümnendil uusgooti stiil hääbus, leides mingil määral kasutust veel vaid sakraalarhitektuuris.
