Saarestiku kogupindala on eri andmeil 71 500, 71 550, 73 745 või 73 753 km². Saarestik laiub põhjast lõunasse umbes 400 km ja läänest itta umbes 700 km ulatuses.
Saarestikule on andnud nimeFernão de Magalhães, kelle ekspeditsioon jõudis sinna1520. aastal. Meremehed silmasid laevadelt põliselanike arvukaid lõkkeid Tulemaa saarel. Magalhães arvas, et indiaanlased varitsevad tema laevu. Teise versiooni järgi nähti saarel tegelikult looduslikel põhjustel tekkinud tuld.
Tulemaa pinnamood on vahelduv. Peasaare põhja- ja kirdeosa on tasane, jäädes alla 180 meetri merepinnast. Seal on palju järvesid. Peasaare lõunaosa ning väikesaared on mägised, seal esineb ka liustikke.Darwini mäed, mäeahelik Tulemaa saare lõuna- ja läänerannal, samuti mäed Tulemaa saarte lõuna- ja lääneosas moodustavadAndide kõige lõunapoolsema osa või pikenduse. Selle kõrgeim tipp onDarwini mägi (2488 m, teistel andmetel 2469 m merepinnast). Teine kõrgem tipp onSarmieto (2300 m).
Saarestiku kliima on lähispolaarne mereline,Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kliimatüüp Cfc. Aasta keskmine sademete hulk on saarestiku kirdeosas 400–500 mm, edelaosas kuni 2000 mm ja kohati (Desolación) 5000 mm. Sademeid põhjustavad väga niisked õhumassid Vaikse ookeani kohal ning külm Läänetuulte hoovus, mis suundub Lõuna-Ameerika lõunakaldalt Antarktika suunas.
Suvi on jahe ja talv külm. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris 10...11 °C, juulis 0...2 °C.
Tulemaa ümbruses on alatasa tugevad tormid. Meremehed on pidanud seetõttu seda piirkonda ohtlikuks.
Kirdes on valdavad kuivad lähisantarktilised rohtlad ja kuivalembesed taimed. Lõunas ja läänes on lõunapöögi- ja seedrimetsad ning kidur rohttaimestik ja samblad.
Rannikul elavadandi kondorid, kormoranid, kajaklased, meriskid ja albatrossid. Tulemaa loomastikus on kalõuna-puduhirved, nutriad, tšintšiljad, puumad, patagoonia hundid, polaarrebased ja Magalhãesi pingviinid.
1881. aastal jagati Tulemaa saaredArgentina jaTšiili vahel. Kahe riigi vaheline piir kulgeb mööda 68° 36' 38" W meridiaani Tulemaa saarel jaBeagle'i väina. Kaks kolmandikku saarestikust kuulub Tšiilile ja üks kolmandik Argentinale.
Argentina osa kuulubTulemaa provintsi, seda loetakse kaPatagoonia osaks. Provints hõlmab umbes kolmandiku Tulemaa saarest selle idaosas jaEstadose saare sellest idas. Provintsi halduskeskus onUshuaia.
Navarino saarest idas paiknevad asustamata väikesedBeagle'i saared (Lennox,Nueva jaPicton) on põhjustanud piiritüli, mis algas1840. aastal.1978. aastal oleks tüli peaaegu põhjustanud relvastatud konflikti Tšiili ja Argentina vahel. 29. novembril 1984 kirjutati alla lepingule, millega need saared tunnistati Tšiilile kuuluvateks.
Tähtsamad Argentina asulad onRío Grande (Atlandi ookeani ranna lähedal, umbes 60 000 elanikku) jaUshuaia (Tulemaa saare lõunarannikul Beagle'i väina ääres, umbes 60 000 elanikku). Tähtsamad Tšiili asulad onPorvenir (Tulemaa saarel Magalhãesi väina ääres, umbes 5400 elanikku) jaPuerto Williams (Navarino saarel, 2000 või 1500 elanikku).
Ushuaiat peetakse sageli maailma lõunapoolseimakslinnaks, kuid sellele tiitlile pretendeerivad ka Puerto Williams jaPunta Arenas. Viimane neist asub mandrilBrunswicki poolsaarel ning kuulub Tšiilile.
Mõni kilomeeter Puerto Williamsist lõuna pool paiknebPuerto Toro, mida peetakse kõige lõunapoolsemaks asulaks (kui mitte arvestada Antarktika uurimisjaamu).
Tulemaa saarestikus onHomo sapiens sapiens elanud umbes 10 000 aastat. Saarestiku asustasid kiviajaljaganite,Haushi rahva ja võib-olla osaliseltalakalufide esivanemad. Jaganid elasid eelkõige idapiirkonnas, alakalufid järskudel ja käänulistel läänekaldail.
14. sajandi paiku tungisidPatagooniast Tulemaaleonad. Nad asusid elama eeskätt rohtlapiirkonda (enam-vähem saarestiku põhjapool).Haushi rahvas saarestiku edelaotsas kujunes onade ja jaganite segunemisel.
Suurem osa põliselanikest on hävinud. Seda on põhjustanud19. sajandil ja20. sajandi alguses Euroopast sisserännanutega toodud taudid ja Patagoonia maaomanike, eelkõigehorvaatide tegevus. Nüüdseks on Tulemaa põliselanike kõik järglasedmestiitsid.
Peamised majandusharud on nafta- ja gaasitootmine, lambakasvatus ja ökoturism.
Tegeldakse ka veisekasvatuse, kalapüügi ja metsamajandusega, sealhulgas puidu tootmisega. Kaevandatakse kulda ning vase- ja tsingimaaki, samuti kivisütt. Väikeses ulatuses tegeldakse keemiatööstuse, liha külmutamise (üks tehas) ning kala- ja langustikonservide valmistamisega (kaks tehast).
Tulemaa saarte ajalugu on tihedasti seotud Magalhãesi väina ümber asetsevate piirkondade avastamise ja koloniseerimisega. Seetõttu ei saa esitada Tulemaa ajalugu eraldi, vaid seda tuleb seostada Magalhãesi väinast põhja poole jäävate piirkondade ajalooga. Alles1881 kujunes Argentina ja Tšiili vahelise piiri tõmbamise tagajärjel kaks eri piirkonda.
Tulemaa enne eurooplaste saabumist (1520. aastani)
Hiljemalt ajavahemikus 9800–8280 eKr (on leitud tööriistu, mille vanuseks on hinnatud 12 600 aastat) asustasid Tulemaa küttide-korilaste rühmad Lõuna-Ameerika mandrilt. Arvatakse, et need "paleoindaanlased" saabusid mööda maasildu, mis olid jäänud pärastliustike taganemistpleistotseenis. (Hiljem uputas need kujunev Magalhãesi väin.)
Algasukate saabumise ajal valitsesid Tulemaal erilised kliimatingimused, mille tõttu seal leidus loomi, mis juba 3000 aastat hiljem kadusid: metshobused, hiigellaiskloomad (Mylodon) ja teised rohusööjad, kellest inimesed said toituda.
Esimeste eurooplaste saabumise ajal elas Tulemaal neli põliselanike (tulemaalaste) rühma: maismaanomaadidonad (Tulemaa saare sisemaal) jaHaushi rahvas (Tulemaa saare edelaotsas) ning merenomaadidalakalufid jajaganid (lääne- ja lõunakaldal).
Arvatakse, et 17. sajandil oli tulemaalasi 12 000.
Esimesed teated Tulemaast pärinevad Hispaania ekspeditsiooniltFernão de Magalhãesi juhtimisel, mis oktoobris1520 avastas eurooplasteleMagalhãesi väina ning sõitis teel Vürtsisaartele (Maluku saartele) sellest kolme laevaga läbi. Üle 20 päeva kestnud läbisõidu ajal nähtud laagrilõkete kuma andis saarestikule nime. Magalhães ise nimetas väina Kõigi Pühakute väinaks (Estrecho de Todos Santos). Pole aga kindlaid andmeid, et Magalhães oleks Tulemaale jalga tõstnud.
Edaspidi muutus Magalhãesi väin teena Aasia ning Peruu kulla- ja hõbedaleiukohtade poole üha tähtsamaks. KuiFrancis Drake sõitis teise ümbermaailmareisi (1577–1580) käigus väinast läbi kõigest 16 päevaga, sai Hispaaniale väga ruttu selgeks, kui tähtis on kindlustada seda mereteed hollandi, briti ja prantsuse mereröövlite vastu. Hispaania ülemvõimutaotluse esimene kirjalik kinnitus on seotudPatagoonia ja Tulemaa üleandmisega1555Nueva Extremadura nime allJerónimo de Alderetele. Tolle järglaneGarcía Hurtado de Mendoza tegi1557–1559Juan Fernández Ladrillerole ülesandeks uurida mõlemal pool väina paiknevaid alasid ja need oma valdusse võtta.Peruu asekuningriik püüdis Magalhãesi väina äärde kindlustusi rajada (seda tegi umbes 1581. aastast alatesPedro Sarmiento de Gamboa), kuid esialgu see ebaõnnestus.
Detail Lõuna-Ameerikat kujutavast 1775. aastast pärinevast kaardist.
Algul oli Magalhãesi väin ainuke meretee ümber Lõuna-Ameerika mandri, kuid hollandi mereröövlid eesotsasWillem Cornelisz Schouteniga avastasid1615 ümber Tulemaa purjetadesEstadose saared ning meretee ümberHoorni neeme Hoorni saarel, mis sai nime Schouteni sünnilinnaHoorni järgi. Peagi kinnitas seda avastust Hispaania ekspeditsioonBartolomé García de Nodali ja tema venna Gonzalo juhtimisel. Neil õnnestus1618–1619 esmakordselt purjetada ümber Tulemaa. Oma reisilt võtsid nad kaasa väärtuslikku kaardimaterjali. Üha detailsemaid teadmisi piirkonnast hankisid järgmised ekspeditsioonid, mida juhtisid inglaneJohn Narborough (1669–1670) ning prantslased De Gennes ja De Beachesne 17. sajandi lõpus.
Suur tähtsus Tulemaa uurimisel oliJohn Byroni ekspeditsioonidel 17. sajandi teisel poolel. Aastatel1764–1766 uuris taFalklandi saari ja Magalhãesi väina ning purjetas ka ümber Tulemaa. Tema paniPunta Arenasele algse nime Sandy Point. KaJames Cook võttis oma ümbermaailmareisil uusaastal1769 suuna Hoorni neemele ning ületas esimesenalõunapolaarjoone. Oma kolme reisiga tõestas ta hiljem lõplikult, et Ameerikaga mandriga seotudTerra australist ei ole olemas.
InglasePhilip Parker Kingi ekspeditsioon (1826–1830) ja tema kaasmaalaseRobert FitzRoy ekspeditsioon (1832–1836) on Tulemaa (ja samuti Patagoonia) seisukohast väga tähtsad, sest see oli eurooplaste esimene intensiivne kokkupuude Tulemaaga. Mõlemad ekspeditsioonid panid erilist rõhku Lõuna-Patagoonia ja Tulemaa rannajoone hüdrograafia kaardistamisele. Nii näiteks avastas Parker Kingi peaaegu kolm aastat kestnud ekspeditsioonBeagle'i väina. FitzRoyd saatis tollal veel noor teadlaneCharles Darwin, kes tegeles küll intensiivselt piirkonna looduslooga, ei leidnud aga põliselanike kohta ühtki sõbralikku sõna ("Diary of a Naturalist Around the World",1839). Selles seoses pakub kultuuriloolist huvi nelja jaagani hõimu liikme viimineInglismaale, mida tuntakseJemmy Buttoni loo nime all. Robert FitzRoy võttisBeagle'i esimese reisi ajal1830 kaasa neli tulemaalast, kelle hulgas oliJemmy Button ehk Orundellico.Londonis esitleti neid kuningapaarile ning nad said tuntuks. Beagle'i uue reisi ajal, millest Darwin osa võttis, viidi kolm neist, kes veel elus olid, Tulemaale tagasi.
Hispaaniat ei olnud huvitanud mitte Tulemaa hõivamine, vaid strateegiliselt tähtsa Magalhãesi väina kindlustamine (mis tal küll hästi välja ei tulnud). Esimesed süstemaatilised katsed Tulemaa koloniseerida tehti alles19. sajandi teisel poolel. Kuni1840. aastani oli Tulemaad vaadatud distantsilt, osalt seetõttu, et seal puuduvad looduslikud sadamad. Ka põhjakaldal Magalhãesi väina ääres olid meremeestele tähtsad ainult kaks kohta:San Gregorio, mille kaudu kaubeldi Patagoonia indiaanlastega, jaPuerto del Hambre, kust võeti peale vett ja puitu. Tulemaal endal sääraseid tugipunkte ei olnud.
NoorTšiili riik, mis oli1818 lõplikult välja kuulutanud oma sõltumatuse Hispaaniast, püüdis aga peagi saavutada ülemvõimu selles piirkonnas. Kui1843. aastal sai teatavaks, etPrantsusmaa kavandab ekspeditsiooni Lõuna-Patagooniasse, et seal endale territooriumi nõutada, siis Tšiili aktiviseerus. Tšiili nõudlused algatas Tšiili Vabariigi rajajaBernardo O'Higgins, kes1830. aastatel püüdis riigigaUus-Tšiili nime all liita Patagooniat ja Tulemaad. Tema plaan nägi ette Magalhãesi väina ja selle ümbruse sõjalist kindlustamist, Tulemaa ja Patagoonia koloniseerimist sõjaliste, majanduslike ja rahvastikupoliitiliste vahenditega ningAntarktise inkorporeerimist. Sel alusel astusManuel Bulnese valitsus konkreetseid samme Uus-Tšiili koloniseerimiseks.
Et Fuerte Bulnes asus halvasti kaitstavas kohas, ei olnud tal pikka püsi. Juba1848 rajati 50 km põhja poolePunta Arenas, mis hiljem etendas piirkonna arengus keskset osa. Linn asutati ametlikult18. detsembril 1848 ning määratiMagalhãesi kuberneri residentsiks. (Magalhãesi (hispaania keelesMagallanes) all peeti silmas piirkondi mõlemal pool Magalhãesi väina (enam-vähem praegune Tšiili piirkondMagalhães ja Tšiili Antarktika) ning praeguse ArgentinaSanta Cruzi provintsi lõunaosa ja ArgentinaTulemaa provintsi territooriumi.)
Linna arengut ohustas aga juba1851 mäss Tšiili sõjaväes, nii et Punta Arenas tuli juba1852 uuesti rajada. Esimestel kümnenditel elas asulas vaevalt üle 200 inimese ning neil puudusid majanduslikud väljavaated. Punta Arenase arengut raskendas veelgi asjaolu, et seal oli karistuskoloonia.
Alles siis, kui1867 määrati Magalhãesi kuberneriksOscar Viel ning Punta Arenasele anti palju privileege (tollivaba sadama staatus, stiimulid immigrantidele), hakkas linn hoogsalt arenema. Eriti suur tähtsus oli selles seoses ka ettevõttelPacific Steam Navigation Company, mis alates1868. aastast tegi marsruudilLiverpool–Valparaíso peatuse ka Punta Arenases. Punta Arenasest sai mõlemal pool Magalhãesi asuva piirkonna koloniseerimise keskus. Linna edasisele arengule aitasid kaasa veel mõned tegurid:
Koloniseerimine jõudis Punta Arenase ümbrusest kaugemale vaevaliselt. Brunswicki poolsaar koloniseeriti piki rannikut. Tekkisid esimesedestanciad, mis alguses pühendusid peamiselt veisekasvatusele. Naha- ja sulekaupmehed jõudsid põhja suunas ja piki Atlandi ookeani rannikutSanta Cruzini ja kaugemalegi. Hülgekütid jälle hankisid nahku juba varsti Tulemaa ja Patagoonia väinades. Samuti maabusid1870 Punta Arenases esimesed euroopa emigrantide rühmad. Magalhãesi kuberner toetas immigratsiooni ka seetõttu, et sagenesid konfliktid Argentinaga. Umbes1874 jõudsid piirkonda esimesed britid, prantslased, sakslased ja šveitslased, sealhulgas hispaanlasedJosé Menéndez, Venemaalt päritElias Braun ja portugallaneJosé Nogueira, kes avaldasid hiljem püsivat mõju piirkonna majandusele.
Samal ajal nende immigrantide saabumisega uuriti esimest korda Punta Arenasest põhja poole jäävaid alasid. Üks uurijatest oli Tšiili sõjaväelaneJuan Tomas Rogers, kelle ekspeditsioon toimus1877–1879. Samuti tegiRamón Serrano esimese ekspeditsiooni Tulemaale. Teated rohtlatest, mis paistsid hästi sobivatlambakasvatuseks, tõid kubernerDiego Duble Almeyda ajal kaasa 300 lamba ostmise. Lambad viidi spetsiaalseltFalklandi saartelt Punta Arenasesse. Inglise kaupmeesHenry Reynard ostis loomad ning tegi 1877Isabeli saarel esimesed katsed lambaid kasvatada. Teised kolonistid tegid sama (kuigi mitte alati edukalt) mujal:Cruz Daniel RamírezMagdalena saarel jaMarius AndrieuSan Gregorio lähedal. Lõpuks tegeldi lambakasvatusega1878–1883 Brunswicki poolsaare põhjaosas,Skyringi randadel ja Magalhãesi väina põhjakaldal.
Aastal 1877 tõstis mässu osa sõjaväest, mis valvas vange. See õnnestus kuberner Almeydal suure vaevaga maha suruda.
Hindamatu tähtsusega piirkonna koloniseerimise seisukohast ning eriti lambakasvatuse hüppelise arengu seisukohast oli Argentina ja Tšiili vaheline piirileping1881, mis määras kindlaks enam-vähem praegused piirid. Piirikonfliktid (ka Tulemaal) lahendati alles 20. sajandi teisel poolel.
Lambakasvatus ja kaubandus arengumootoritena (1881–1906)
Tulemaa arengu seisukohast oli suur tähtsus maa loodeosa suurte rohtlate kasutamisel. Pärast esimesi edukaid katsetusi põhja pool Magalhãesi väina hakati ka Tulemaal lambaid kasvatama. Tšiili valitsus andis1889 ja1890 suuri maa-alasid kontsessioonina juba edukaks osutunud lambakasvatajatele, sealhulgasJosé Nogueirale jaMauricio Braunile. Tulemaa Ekspluateerimise ühinguSociedad Explotadora de Tierra del Fuego asutamine1893 kiirendas veelgi selle majandusharu monopoliseerumist. See tõi kaasa katastroofilised tagajärjed Tulemaa ja teistegi piirkondade põliselanikele. 19. sajandi viimastel aastatel jagati kontsessioone karjakasvatajatele kogu Patagoonias. Piirkond saavutas 20. sajandi alguseks majandusliku õitsengu ja rikkuse, kuid maa monopoliseerimine tõi hiljem kaasa ka majanduslikud struktuuriprobleemid ja sotsiaalsed rahutused.
Kasvava lambakasvatuse tõttu oli tarvis ka tõhusat transpordivõrku. Maastiku omapära tõttu oli väga tähtis luua laevaühendus. Pidevat ühendust suurte sadamatega naguValparaíso jaBuenos Aires nõudsid mitte ainult põllumajandussaadused nagu vill ja liha, vaid ka põllumajandusseadmete ja teiste kaupade sissevedu ning vajadus tuua kohale asunikke Euroopast ning Tšiilist ja Argentinast. Varsti saiPunta Arenasest tähtis meresadam. Kui aastal1867 maabus Punta Arenase lahes veel ainult 27 laeva, siis aastal1906 juba 901 kaubalaeva kogulaadungiga 1 100 000brutoregistertonni. Sellega lähenes sadama võimsus juba Tšiili peasadama Valparaíso omale. Kui José Menéndez ning Braun & Blanchard rajasid veel laevaliine, oli Lõuna-Ameerika mandri lõunakaldal peagi tõhus kohalik transpordivõrk tagatud.
Tulemaa ei pakkunud suurt huvi ainult suurepäraste lambakasvatusvõimaluste pärast. Juba 1879 oli Tšiili mereväeleitnantRamón Serrano Montaner oma Tulemaa-ekspeditsioonil avastanud looderannikult kulda. Kahe aastaga rajatiSierra Boqueróni piirkonda üle saja kullakaevanduse. Peagi tegelesid nende ekspluateerimisega või andsid kontsessioone jõukad investorid. Kulda müüdi vahendajate kaudu Punta Arenase kaubandusfirmadele, mis saatsid selleSantiago,Montevideo ja Euroopa turgudele. Ent juba 1890. aasta paiku hakkasid kullaleiud tunduvalt vähenema. Siiski töötas kullakaevandustes1898 ikka veel üle 200 mehe, mõned neist jätkasid veel tükk aega 20. sajandil. Aastal1902 tehti esimesi katseid kullakaevandamist mehhaniseerida (süvendajad, pumbad) ja rajati kullapesemisseadmeid. Nii töötas aastatel1906 ja1907 jälle 300–400 töölist Tulemaa põhja- ja loodeosas pesemisseadmetega. Hoolimata tunduvalt kasvanud tootlikkusest ei ületanud aastasaagis enam kordagi 500 kg. Umbes1910 tegevus lõpetati.
Kõige tootlikumad leiukohad Tulemaal paiknesid Tulemaa lõunaosasNavarino,Pictoni,Lennoxi jaNueva saarel. Need võeti kasutusele1888. aastal. Juba 1890 töötas neil saartel umbes 300 meest,1891 üle 500 ja 1893 üle 1000. Kulda otsiti kaWollastoni jaBarnevelti saarelt. Hoolimata paljutõotavast algusest said aga ka Tulemaa karmil lõunarannikul varud peagi ammendatud. Kuigi ajavahemikus1905–1907 asutati esimesed kullakaevandamiskompaniid, tuli kaevandamine juba 1910 lõpetada, sest see ei tasunud end ära.
Poliitilise võimu vaakum Tulemaal, mille esimesed kolonistid olid sisserändajad Euroopast, soodustas mitmesuguste seiklejate poolillegaalseid aktsioone. Nende hulka kuulus ka Julio Popper, kes relvastatud seiklejatest koosneva jõugu toel laskis El Páramos isegi oma münte vermida.
Kullaleidudega on tihedalt seotud kaPorveniri linnakese rajamine Tulemaa Tšiili osas1894. Selle asustasid eeskätt sisserändajadHorvaatiast. Rahvastiku tunduv juurdekasv kogu Magalhãesis toetus kahele allikale: asunikele Tšiili saarelt Chiloélt ja Euroopa sisserändajaile. Aastal1885 olid Euroopa sisserändajaist umbes 30%horvaadid, ent oli kainglasi,šotlasi,hispaanlasi,itaallasi,sakslasi japrantslasi.
Horvaatide sisseränne 19. sajandi teisel poolel, mis puudutas eeskätt Punta Arenast ja Porveniri, kuid millel oli eriline tähtsus kogu piirkonnale, oliIvan Čizmići andmetel tingitud peamiselt majanduslikest põhjustest. Ikaldused, näljahädad, kalanduse langus ning samuti sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine olid põhjused, mille tõttu eelkõige noored talupojadDalmaatsia rannikult välja rändasid. Osa neist suundus Lõuna-Patagooniasse. Horvaadi keele ja kultuuri mõju on piirkonnas tänini tuntav.
Punta Arenase ümbruse koloniseerimise ja loomanahkadega kaubitsemise käigus hakkas üha rohkem valgenahalisi kütte uurima Tulemaa lahtesid ja väinu, otsides ihaldatud nahku. Toimusid verised kokkupõrked merenomaadidealakalufide jajaganitega. Mõnekümne aasta jooksul tõrjuti indiaanlased kõrvale. Genotsiid tabas kaonasid jaHaushi rahvast, eriti kullaleidude ja areneva lambakasvatuse tõttu. Euroopast sisse rännanutega tulnud haiguste ning järjekindla kõrvaletõrjumise tõttu olid tulemaalased 1910. aastaks peaaegu välja surnud. Tulemaa väljasurevate kultuuride uurimisel on suuri teeneidaustria vaimulikulMartin Gusindel, kes uuris tulemaalaste kultuuri1917. aastast.
Kõrvuti koloniseerimise ja põliselanike genotsiidiga käis Tulemaal misjonitegevus. Selles etendasid eriti tähtsat osasalesiaanid, kes itaalia preestriJosé Fagnano juhtimisel tegutsesid alates1887. aastast misjonipunktidest Punta Arenases jaRío Grandes põhja pool, ning Anglikaani Lõuna-Ameerika Misjoniselts (Anglican South American Missionary Society), mille peakorter oli Falklandi saartel ja mis tegutses peamiselt Beagle'i väina ääres. Anglikaani misjonäridest oli eriti väljapaistevLucas Bridges. Nende misjonite algne kavatsus tulemaalasi ristiusku pöörata ja valgenahaliste asunike eest kaitsta unustati siiski varsti. Nii lõpetas anglikaani misjon seal1916 tegevuse.
Lambakasvatuse kiire levik aitas kindlasti piirkonna arengule oluliselt kaasa. Kullaleiud olid algul põhjustanud suure sisserände, kuid peagi olid kullavarud ammendatud ega aidanud enam kaasa piirkonna majanduslikule õitsengule. Tulemaa majandus keskendus tugevasti Punta Arenasele, mis veelgi tugevdas oma positsiooni kogu regiooni, sealhulgas Patagoonia Argentina osa arengumootorina.
.jpg)
