Trotski oli päritjuudi perekonnast ning tema emakeeleks olisuržik.
1917. aasta revolutsioonide järel sai Trotskist Venemaal võimu haaranudVladimir Lenini juhitava bolševike (enamlaste) valitsuse liige ning selle vägivallarežiimi relvajõudude juht. Ta oli Nõukogude riigi välisasjade rahvakomissar (välisminister), sõjaasjade rahvakomissar jaPunaarmee formeerimise algataja. Bolševike võimuhierarhia tipus oli sisuliselt vaid Leninile allunud Trotski teine mõjukaim ja tuntuim Nõukogude riigijuht.
1922. aastal loodudNõukogude Liidus alanud ja pärast Lenini surma (1924) ägenenud võimuvõitluses tõrjusStalin Trotski bolševike (kommunistliku) partei juhtkonnast välja ja 1929. aastal Trotski pagendati Nõukogude Liidust. Ta tapeti 1940. aastal Nõukogudejulgeolekuorganite agentide pooltMehhikos, kus ta oli organiseerinud poliitilist võitlust Stalini vastu, kuid kommunistliku riigikorralduse poolt, soovides ise juhtida NSV Liitu ja kommunistlikku liikumist.
Trotski õppis reaalkoolisOdessas jaMõkolaivis. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ningkoolialmanahhi väljaandmisega.
1890. aastate lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus kaVenemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse. Ta taasasutas kaLõuna-Vene Töölisühingu ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja oli asumisel.1902. aastal põgenes ta asumiselt Siberist, kuhu jättis maha esimese naiseAleksandra Sokolovskaja koos kahe tütrega. Venemaalt põgenedes kasutas Bronštein võltsdokumentides esimest korda varjunime NikolaiTrotski, mis oli tegelikult ühe Odessa vangivalvuri nimi.
Välismaalgi osales Trotski poliitilises tegevuses.Suurbritannias Londonis lõi ta kaasa sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajaleheIskra toimetuses, kus tegutsesid kaGeorgi Plehhanov,Veera Zassulitš,Juli Martov ja Vladimir Uljanov (Lenin). Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei siseses fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale demokraatlikule tsentralismile, mis taotles parteiliikmete iseseisvuse vähendamist ja partei juhtorgani määratud suundade vastuvaidlematut järgimist.1903. aastal lõhenesVSDTP kaheks tiivaks: Lenini juhitud äärmuslikeks bolševikeks ("enamlasteks") ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateksmenševikeks ("vähemlasteks"). Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõnd Lenini ideed, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt. Samas ei köitnud teda eriti ka menševike mõtted. Ta eraldus sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ja püüdis neid hiljem korduvalt lepitada.
Aastail 1903–1905 elas Trotski Lääne-Euroopas ning oli muude ettevõtmiste kõrvalt ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärane organisaatorivõime ja geniaalsus mitmel alal, aga ka tema auahnus.
Trotskit on nimetatud revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, kuid jäi alati truuks omaenda põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, mis parajasti tema vaadetega paremini sobis. Nii oli ta alatesVenemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lagunemisest pigemmenševike seas,1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses aga sisuliselt omapead, nõudes, et marksistid jõuga võimu haaraksid. Seejärel laveeris ta sageli bolševike ja menševike vahel.
Trotski passipilt 1915. aastastLev Trotski saabumine Petrogradi 1917. aasta mais
1905. aastal tuli Trotski Venemaale tagasi ning oli detsembris moodustatud revolutsioonilisePetrogradi Nõukogu juht. Ta püüdis viia revolutsiooni masside sekka, et juba siis, kui isegi Lenin oli veel proletaarse revolutsiooni vastu, viia ellu omapermanentse maailmarevolutsiooni ideed (mida hakati ellu viima hiljemKominterni kaudu). See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti1907. aastal Põhja-Siberisse eluaegsele asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi, kasutades uue abikaasa Natalja Sedova perekonnanime Sedov, ning asus elamaAustria-Ungari pealinnaViini, kuhu ta jäi kuniesimese maailmasõjani.
1908. aastal hakkas Lev Trotski esimesena välja andma bolševistlikku ajalehtePravda, mis ilmus aastatel 1908–1912. Lenini juhtimisel hakati ajalehtePravda välja andma alles1912. aastal.
Hiljem oli Trotski Balkani maades Ukraina ajalehe Kijevskaja Mõsl («Киевская мысль») sõjakorrespondentBalkani sõdades.
Viinis andis Trotski välja ajalehtePravda, mis sai revolutsionääride seas väga populaarseks, ning pälvis üleeuroopalise kuulsuse. Ta haris end ka Viini kunstimuuseume külastades ning luges palju erinevat kirjandust. Tol perioodil kujunes temast üks marksismi juhtivaid teoreetikuid. Suhted Leniniga jäid pinevaks, kuid alates sõja puhkemisest olid nad üksteise suhtes leplikumad. Trotski elas lühikest aega ka Pariisis ning Lenin käis tal seal ilmselt ka külas.
Enne maailmasõda tegutses TrotskiBalkanil ka sõjareporterina, saades oma reportaažidega üsnagi tuntuks. Seal omandas ta ka oma esimesed sõjakogemused ning arusaama armee ülesehitusest ja toimimisest.
1916. aasta lõpul sõitis Trotski Ameerikasse, kus sai aga teadaveebruarirevolutsioonist ning asusJacob Schiffi kaasabil kohe tagasiteele Venemaale. Sinna jõudis ta tuntud revolutsionääridest viimasena, kuid ta võeti ikkagi soojalt vastu. Ta asus bolševikega tihedat koostööd tegema, lootes oma ideed ellu viia ehk korraldada revolutsioon, mis algataksdoominoefekti ja viiks välja maailmarevolutsioonini. Trotskile kui hiilgavale organisaatorile usaldati bolševikeparamilitaarsete üksuste loomine. Nii tema kui ka Lenin leidsid, et kõige parem oleks vägivaldselt teiste, kõhklevate ja otsustusvõimetute parteide eest võim haarata ning üheparteilinediktatuur kehtestada.
Suvel1917 oli Trotski1917. aasta juuliülestõusu ettevalmistamises osalemise tõttu lühikest aega vangistatud, kuid ta vabastatiKornilovi mässu ajal, et ta bolševike relvarühmitusi juhiks.
PärastAjutise Valitsuse arreteerimist moodustatudVenemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogus sai TrotskiVälisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. 8. märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks, Venemaa SFNV sõja- ja sõjalaevastiku rahvakomissariks ning koordineeris selle tegevust üsnagi edukalt.
ning püüdisSaksamaa Keisririigi jaAustria-Ungari keisririigi delegatsiooni esindajaid segadusse ajada ja aega võita.11. veebruaril teatasidSaksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja18. veebruaril1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Mandri-Eesti, Läti idaosa, Valgevene ja Ukraina. Et hoida võimu enda valitsuse käes, pidid bolševikud leppima suurte maaalade kaotamisega. Pärast venitamistaktika läbikukkumist ning suurte territooriumide loovutamist Saksa vägedele sõlmiti3. märtsil1918 Bresti rahu, mis andis Nõukogude Venemaale ja selle bolševike valitsusele Saksamaa pooltde facto tunnustuse.
Järgmisel aastal muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna Siberis tegutsesid nõukogudevastaseTšehhoslovakkia korpuse väeosad ja valgekaartlikud kindralid ningAntandi riigid saatsid Venemaale oma väed. Kuid Trotski kutsus Punaarmeesse tsaariaegseid ohvitsere, näiteksMihhail Tuhhatševski jaSemjon Budjonnõi, ning pidas rinnetel – tihtipeale oma elu ohtu seades – sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Trotskile endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.
Uus tõsine oht tekkis aga 1920. aastal, kui Poola jaUkraina Rahvavabariigi väed sisenesid Ukrainasse ning ka nõukogude valitsus Ukraina pealinnas Kiievis langes. Trotski juhtimisel läks Punaarmee pealetungile ning paistis isegi, et Poola vallutataksegi. Bolševikud lootsid, et seejärel kandub revolutsiooniliikumine edasi lääne poole, Euroopasse ning rääkisid peatsest Berliini ning Pariisi jõudmisest. Trotski unistusmaailmarevolutsioonist näis tõeks saavat. KuidVisla lahingus suutis marssalPilsudski kommunistide väed tagasi lüüa, kuna Stalini auahnus oli Punaarmee plaanid sassi ajanud. Nimelt oli tema juhitud väegrupp liikunud Varssavi asemelLvivi peale ja nii jäiMihhail Tuhhatševski Pilsudski juhitud vägede vastu vähemusse. Nii sõlmiti rahu, millega suured osad endisele Venemaa Keisririigile kuulunud Valgevene ja Ukraina aladest läksid kuniTeise maailmasõjani Poola riigi koosseisu.
Poola-sõjakäiguga olid olulisemadVene kodusõja sündmused ka läbi ning Trotski keskendus enam tsiviilasjadele. Ta jäi ka edasi isepäiseks vabamõtlejaks, mis Lenini ja ta kolleegide jaoks tundus väga ohtlik, sest kardeti, et ta võibvõimuvõitluse käigus bolševike partei lõhestada.
Ehkki hiljem emigratsioonis kritiseeris Trotski võimuvõitluse tulemusel Nõukogudediktaatoriks saanud Stalini tegevust, oli ka Trotski enda tegevus nõukogude võimu algusaastatel suunatud kõigi meetodite ja võimalustega võimu säilitamisele ning vastaste hävitamisele. Punaarmee ülemana andis Trotski korralduse hävitada rindepiirkonnas asuvadkontrrevolutsioonilised valged ohvitserid, andis käsu nr 31, lasi rajada esimesedkoonduslaagrid Nõukogude Venemaal ja paigaldada kõhklevate Punaarmee üksuste tagalasse nn tõkkeüksused, kes hukkasid taganevaid sõjaväelasi, ning korraldas ka taganenud sõjaväelaste seas avalikke hukkamisi, valides ülesrivistatud sõjaväelaste seast iga kümnenda isiku, kes rindelt taganemise eest teistele hoiatuseks hukati.
„Millega me saame kompenseerida oma kogenematust? Jätke meelde seltsimehed – ainult terroriga! Järjepideva ja halastamatu terroriga. Kui kuni selle ajani oleme hävitanud sadu ja tuhandeid, siis nüüd on tulnud aeg luua organisatsioon, aparaat, mis vajadusel suudaks hävitada kümneid tuhandeid.
Meil ei ole aega ja võimalusi välja otsida meie aktiivseid vastaseid. Me oleme sunnitud astuma kõikide klasside, kõikide elanikkonnagruppide füüsilise hävitamise teele,kellest võivad saada meie võimu vaenlased.[1]“
„Karistuse karmus näitas kõigile, et me peame halastamatut võitlust ega peatu mitte millegi ees. Tsaariperekonna hukkamine polnud vajalik mitte ainult selleks, et hirmutada, tekitada õudu, jätta vaenlane ilma lootusest, vaid ka selleks, et raputada omi ridu, näidata, et taganemisteed pole, et ees on kas võit või täielik hukk.“
Nõukogude Liidu algusperioodil oli Trotski üks populaarsemaid bolševike liidreid, kes oli tuntud väga hea kõnemehena. Stalin oli vähem tuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivtööd. PärastLenini surma1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest ühte juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast1925 ühinesid TrotskigaGrigori Zinovjev jaLev Kamenev.
Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediale, samuti hakati neid taga kiusama.1926. aasta 23. oktoobril toimunud ÜK(b)P KK ja PKK ühisel Pleenumil vabastati Lev TrotskiÜK(b)P Keskkomiteest ja ka KK Poliitbüroo liikme kohustustest koos L. Kamenevi ja G. Zinovjeviga.16. novembril1927 heideti Trotski ka kommunistlikust parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski aga hoidis oma seisukohtadest visalt kinni ning ta isoleeriti täielikult.
1929. aasta veebruaris saadeti Trotski laeval Iljitš maalt väljaTürgisseİstanbuli lähedaleBüyükada saarele.[3][4]1933. aastal asus ta elamaPrantsusmaale, kuid oli1935. aasta juunis sunnitud sealt lahkuma ja läksNorrasse. Kuid Norra valitsus sattus Nõukogude Liidu surve alla ja1936. aasta detsembris nõustusMehhiko valitsus Trotskile asüüli andma. Trotski jõudis Mehhikosse1937. aasta jaanuaris.[5]
Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju toetajaid.Trotskism levis populaarse vasakpoolse liikumisena paljudes riikides (mõnedes akadeemilis-teoreetilistes ringkondades on sel toetajaid tänini, ent see on lõhestunud suureks hulgaks erinevateks grupeeringuteks). Trotski kavandas ka IV Internatsionaali kokkukutsumist väljaspool NSV Liitu kommunistidest.
1932. aastal võeti Trotskilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus.[6]
24. augustil1936 mõisteti TrotskiMoskvas toimunud kohtuprotsessil tagaselja surma. 1930ndate lõpus toimunud nn Moskva protsessidel (ntKolmas Moskva protsess) oli kohtualuste tüüpiliseks süüdistuseks sidepidamine Trotskiga, temalt instruktsioonide saamine jne. Trotskit tituleeriti neil aastatel Gestapo agendiks ja bandiidiks, ka Stalini-aegsed akadeemilised ajalooõpikud kubisevad sellistest väljenditest nagu "Juudas Trotski", "diversantide ja spioonide jõugu peamees Trotski" jne.
20. augustil 1940 pääses Trotski eramajja hispaania päritolu NKVD agentRamón Mercader, kes teeskles Trotski veendud pooldajat. Mercader lõi Trotskile selja tagantjääkirkaga pähe, mille tagajärjel Lev Trotski järgmisel päeval haiglas suri.[8] Trotski jõudis enne oma surma selles süüdistada Stalinit. Mercader arreteeriti ning talle mõisteti 20 aastat vangistust. 24. augustil 1940 avaldasPravda Stalini enda redigeeritud artikli "Trotski kuulsusetu surm", omamoodi nekroloogi paroodia Trotski surma puhul. "Hauda läks inimene, kelle nime põlguse ja needusega lausuvad kogu maailma töötajad, inimene, kes paljude aastate jooksul võitles töölisklassi ürituse ja töölisklassi avangardi, bolševistliku partei vastu. Kapitalistlike riikide valitsevad klassid kaotasid oma ustava teenri. Võõrluured jäid ilma pikaaegsest, paadunud agendist, kes ei valinud vahendeid oma kontrrevolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks," märgitakse teatises.[9]
Trotski pärand avaldas hiljem sügavat mõju Lääne uusvasakpoolsusele (vtUusvasakpoolsus).
Lev Bronštein oli kaks korda abielus. Tema esimene naine oli Aleksandra Lvovna Sokolovskaja, kellega tal oli kaks tütart: Zinaida Volkova (1901–1933) ja Niina Nevelson (1902–1928). Teise abikaasaNatalja Sedovaga oli Lev Trotskil kaks poega:Lev Sedov (1906−1938), kes suri 1938. aastal Pariisis pärast tavalistpimesooleoperatsiooni salapärastel asjaoludel, jaSergei Sedov (1908–1937).
Trotski oli ilmselgeltmarksist, ta nõudis puhtakujulist marksistlikkusotsialismi, st kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks nõnda, nagu on kirjasMarxi "Kommunistliku partei manifestis": tuleb luua tööarmeed. Trotski nõudis töö militariseerimist. Ta leidis, et töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle peamisteks hoobadeks ja stiimuliteks peavad saama käsud ja karistused. Marksismi keskseks nõudeks oli jaotada inimesed klassidesse: käskijateks, keda mitte keegi ei vali, ja rõhututeks. Trotski soovis just nimelt seda, ta nõudis avalikkuorjust: teie hakkate tööle, mina aga juhin.
„Trotski nõudis rahva täielikku orjastamist tööarmeedes. Vahesunnismaise teoorjusega seisnes vaid selles, et talupoeg töötas osa ajast mõisniku, osa aga enese heaks. Kuid marksistlikes-trotskistlikes tööarmeedes kavandati ainult käskija kasuks töötamist. Teoori võis end mõisniku käest vabaks osta, kuid trotskistid püüdsid säärast võimalust vältida, nad tahtsid täielikult kaotadaeraomandi jaraha.“
1918–1929 kandisTšapajevsk Samara oblastis nime Trotsk.
1923–1929 kandisGattšina Leningradi oblastis nime Trotsk. Seda põhjendati tema teenetegaKerenski-Krasnovi ülestõusu mahasurumisel1917. aastal ja Petrogradi kaitsmisel1919. aastal.
Trotski nime on kandnud ka mitmed tänavad ja väljakud Venemaal.
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2016. Vaadatud 29. märtsil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
