Kõik tiivulised loomad ei ole lennuvõimelised. Nii lindude kui ka putukate hulgas on selliseid liike, kelle tiivad on evolutsiooni käigus mandunud (taandarenenud) (kiivi,emu) või kes eluviisi muutuse tõttu pole enam kohastunud lendama (pingviinid). Inimesekunstliku valiku tõttu pole kakanad tänapäeval üldiselt lennuvõimelised.
Lindude ja käsitiivaliste tiivad on lendamiseks muundunud eesjäsemed, mis anatoomiliselt koosnevadküünar-,õlavarre- ja kodarluust ning kämbla- ja sõrmeluudest, mis moodustavad tiiva "tala".
Lindude tiibade katmiku (kandepinna) moodustavad õhutihedad,laba-,küünarhoosuled ja 1. rea, 2. rea ning 3. rea kattesuled.
Käsitiivaliste tiivad sirutuvad, olenevalt liigist, 2,5 cm kuni 1,5 meetrini. Nahkhiire tiivad on arenenud esijäsemete sõrmedevahelisest nahakoest. Tiiva n-ö talaks on esijäsemete neli varbaluud. Nahkhiire tiivad võimaldavad lendamist, mitte ainult lauglemist (ntlendorav).
Esimesed tiivulised selgroogsed olidtiibsisalikud ehk pterosaurused, kes elasid 220–65,5 miljonit aastat tagasi. Kuigi neil oli lindudega mõndagi ühist, ei ole linnud neist arenenud. Suurim tiibsisalikQutzalcoatlus, kõigi aegade suurim lennuvõimeline elusolend, oli sama suur kui väikelennuk: tematiibade siruulatus oli 11–12 m ja ta kaalus 65 kg.[1]
Lendavate putukate tiivad on arenenud rindmiku katetest, tavaliselt on neil kaks paari: eesmised ja tagumised kilejad tiivad (mesilased jne.) või üks paar kilejaid tiibu (sääsed jne.)
