Tiantai (hiina keeles, jaapani keelestendai) oli hiinabudismi koolkond, mis tekkis 6.–7. sajandi vahetuse paiku ja on saanud nimetuse mäe järgi Ida-Hiina rannikul tänapäeva Zhejiangi provintsis, kus asub koolkonna peaklooster.
Koolkonna rajas tegelikultZhiyi, kuid hiljem kinnistati talletiantai kolmandapatriarhi tiitel, kuna esimeseks patriarhiks peetakse Huiweni (surnud umbes 550) ning teiseks viimase õpilast ja Zhiyi õpetajat Nanyue Huisid (515–577).
Tiantai aluspühakirjaks on "Lootossuutra", mida tõlgendatakse Zhiyi seletuste ja kommentaaride valguses kuiBuddha sõna kõrgeimat väljendust.Tiantai'le on omane budismi käsitlemine hierarhiliselt järjestatud õpetuste süsteemina ning rangelt formaliseeritudmeeleharjutuste rakendamine.
Koolkonnale nime andnud Tiantai mäel elanud õpetaja Zhiyi jõudis oma teedrajava töö kaudupan jiao süsteemi kallal järeldusele, et Buddha lõplik, kõikehõlmav õpetus on esitatud Lootossuutras (Saddharma-puṇḍarīka-sūtra). Zhiyi jagas Buddha õpetused viide kronoloogilisse etappi, mis päädivad "Lootossuutra" jaMahāparinirvāṇa-sūtra'ga.Mahāparinirvāṇa-sūtra võtmine "Lootossuutra" kõrvale oli vajalik, kuna traditsiooni kohaselt oliMahāparinirvāṇa-sūtra't alati peetud viimasena kuulutatud suutraks, mis kätkeb ka Buddha viimaste elupäevade kirjeldust janirvaanasse vaibumist. Õpetaja Zhiyi argumendiks oli, et kuna "Lootossuutra" ületas mõningate järgijate arusaamisvõime, pidi Buddha kasutusele võtma kaMahāparinirvāṇa-sūtra.[1]
"Lootossuutra" on kogu Ida-Aasia populaarsemaid budistlikke tekste, mis kätkeb õpetustupāya'st ning sätestabarhati,bodhisattva japratyekabuddha vahekorra, seega kamahajaana positsiooni mittemahajaana koolkondade suhtes. Suutra õpetab, etvirgumine on kättesaadav kõikidele elusolenditele, neis peitubbudaloomus, mis on ühest küljest võime saavutada budasus ning samas ka olendi algne, rikkumata ja puhas olemus.Tiantai kuuenda esiõpetaja Zhanrani (711–782) algatusel hakati tunnistama, et budaloomus ei ole omane mitte ainult elusolenditele, vaid isegi eluta asjadele, nagu mäed ja jõed, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.[2]
Õpetaja Zhiyi rõhutas oma "Lootossuutra" tõlgendustes, et budasus on kättesaadav mitte ainult kõigile inimestele, vaid lausa samas elus, lahknedes sellega India budistlikust traditsioonist, mis keskendus eeskätt elude ja aegkondade (skrkalpa) pikkustele praktikatele. Selline nägemus sobis tollase India mõttelaadiga, kus sansaarast väljamurdmine oli enamiku vaimsete traditsioonide sihiks ning kus ajaarvestuslik perspektiiv küündis lugematute elude pikkuste ajastuteni, kuid ei rahuldanud hiinlaste soovi näha oma pingutuste vilju siin ja praegu.[2]
Tiantai koolkond Hiinas hääbus 9. sajandi keskel, kui budism sattus tagakiusamise alla, kuid taastati 10. sajandil Korea munkade abil.
Koreas oli koolkonna õitseaeg 12. sajandi lõpus, mil selle juht oli Ŭich´ŏn (1055–1101).
Jaapanisse viisidtiantai õpetuse juba 8. sajandi Hiina mungad, kuid koolkond saitendai nime all väga mõjukaks tänuSaichōle, kes rajas ka selle keskuseKyōto lähedal Hiei mäel. Pärast tagakiusamisi 16. sajandiltendai mõju vähenes ning see jäipuhta maa,Nichireni koolkonna jazen'i varju.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.