Tereminis tekitatakseheliostsillaatorite abil ning töötava pilli ümber tekibelektriväli. Pill koosneb elektroonikat sisaldavast kastist, mille külge kinnituvad kaksantenni ja mida traditsiooniliselt mängitakse käsi antennide läheduses liigutades, ent põhimõtteliselt saab teremini juhtimiseks kasutada suvalist kehaosa või objekti, millega saab elektromagnetväljas muutusi esile kutsuda. Kui panna käsi või objekt antenni lähedale, muudetakse elektrivälja, mida kasutatakse tekitatava heli juhtimiseks. Vertikaalne antenn muudabheli kõrgust ja horisontaalnevaljust. Enamik mängijaid juhib parema käega heli kõrgust ja vasakuga heli valjust. Traditsioonilise muusikariista mängimisel on pausi tegemiseks tavaliselt vaja üksnes mängimine lõpetada, tereminil mängitakse pause sarnaselt nootidega. Tereminil on tavaliselt võimalik nuppude abil reguleerida maksimaalset helivaljust ning tämbrit.
Valmistatud on ka sõrmlauaga teremine, kuid levinud on siiski nii-öelda traditsioonilised tereminid. Muuhulgas alustasRobert Moog, keda peetakse esimese moodsasüntesaatoriMinimoog isaks[viide?],keskkooliõpilasena tereminide ehitamist ja tema loodud ettevõte toodab neid tänapäevani.
Teremini helikõrguse pidev, liigendamata vahemik soodustabglissando mängimist, aga see ei sobi igasse muusikateosesse. Selle vähendamiseks on vaja kasutada järske ja täpseid käeliigutusi. Nende abil on võimalik saavutada isegistaccato-efekti. Käte väikesed kiired liigutused tekitavadtremolo- võivibraatoefekti.
Teremin on üks vähestest instrumentidest, mida mängitakse füüsilise kontaktita.[2] Teremini mängitakse käsi kahele antennile lähendades või kaugemale viies, samuti käte asendi muutmisega.
Tereminist on lihtne häält kätte saada, erinevalt näiteks viiulist, millel algaja esimesed poognatõmbed tekitavad väga ebameeldivat heli. Seevastu aga kulub mitu aastat õppimiseks, kuidas tekitada muusikalaadset heli. See on üks põhjustest, miks elukutselisi tereministe on vähe. Erinevalt kõigist teistest muusikariistadest puudub tereminimängijal igasugune tagasiside seadme poolt peale heli: pole keele pingsust nagu keelpillidel, õhusamba survet nagu puhkpillidel ega muud. Mängija peab toetuma üksnes kuuldavale helile, mille kõrgust saab korrigeerida ainult siis, kui helitugevus erineb nullist. Kui näiteksklaver mängib kindla kõrgusega noote, siis tereminil on võimalikud kõik helikõrgused ja kindlaid noote on raske saavutada. Nootide asukohta ei saa ka antennile märkida, sest ostsillaatori häälestus kipub aegamööda muutuma.
Teremini kasutamine peaaegu lõppes pärast uuemate elektrooniliste instrumentide leiutamist, mida oli lihtsam õppida. Tereminimuusika on jäänud nišitooteks, kuid päriselt pole seda kunagi kasutamast lakatud.
Lisaks traditsioonilistele tereminidele valmistatakse tänapäeval ka digijuhtimisega teremine (näiteks juhitakse aparaati optilise võiMIDI-sisendi kaudu). Samuti saab moodsat teremini kasutada teiste instrumentide juhtimiseks (näiteksCV- või MIDI-väljundi kaudu).
Tereminist valmis 1993. aastal film "Theremin: An Electronic Odyssey".