Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär.(Aprill 2018) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saadartikli arutelust.
Teine maailmasõda
Päripäeva ülevalt vasakult: Hiina väed Wanjialingi lahingus, Austraalia suurtükid El-Alameini lahingus, PunaarmeeStalingradi lahingus, SaksaStuka pommitajadidarindel,Wilhelm Keitel kirjutamas alla kapitulatsioonile, USA merevägi Lingayani lahes
üle 16 000 000 Hukkunud tsiviilisikuid: üle 45 000 000 Kokku hukkunuid:
üle 61 000 000(1937–45)
Hukkunud sõdureid:
üle 8 000 000 Hukkunud tsiviilisikuid: üle 4 000 000 Kokku hukkunuid:
üle 12 000 000(1937–45)
Teise maailmasõja käik Euroopas
Teine maailmasõda (II maailmasõda) oli 1. septembrist 1939 kuni 2. septembrini 1945 kestnudmaailmasõda. Sõjas osalesid peaaegu kõik maailma riigid, nende hulgas ka kõiksuurvõimud, mis jagunesid vastavalt kaheks sõjaliseks liiduks:liitlasvägedeks jateljeriikideks. See oli ajaloo laiahaardelisim sõda, hõlmates otseselt rohkem kui 100 miljonit inimest rohkem kui 30 riigist.Totaalse sõja tingimustes rakendasid peamised osavõtjad sõjapingutuste toetamiseks kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimekuse, kaotades sellega piiri tsiviil- ja sõjaväeliste ressursside vahel. Teine maailmasõda oli ühtlasi ka inimajaloo veriseim sõjaline konflikt – kokku hukkus sõjas 50 kuni 85 miljonit inimest, millest suurema osa moodustasid tsiviilelanikud Hiinas ja Nõukogude Liidus. See hõlmas veresaunu, süstemaatilisi genotsiide (tuntuim neistholokaust),strateegilist pommitamist, näljahädasid, haiguspuhanguid ja ainsattuumarelvade sõjalist kasutamist inimkonna ajaloos.[1][2][3]
Teljeriikide üldpealetung peatati 1942. aastal, kui Jaapan kaotas kriitilise tähtsusegaMidway lahingu, Saksamaa ja Itaalia alistati lääneliitlaste poolt kõigepealtPõhja-Aafrikas, ning seejärel otsustavalt Nõukogude Liidu pooltStalingradis. 1943. aastal, pärast mitmeid järjestikuseid Saksa vägede kaotusi idarindel, Itaalia sõjast väljalöönud liitlasvägedesissetungi Sitsiiliasse jaItaaliasse, ning liitlaste olulisi võite Jaapani vastu Vaiksel ookeanil, kaotasid teljeriigid strateegilise initsiatiivi ja asusid kõigil rinnetel taanduma. 1944. aastal tungisid lääneliitlasedNormandia dessandiga sakslaste poolt okupeeritud Prantsusmaale ja Nõukogude Liit vallutas tagasi kõik varem kaotatud alad, tungides seejärel edasi Saksamaa enda territooriumile. 1944. ja 1945. aastal tabasid jaapanlasi Mandri-Aasias, täpsemaltLõuna-Hiinas jaBirmas, mitmed sõjalised tagasilöögid ja Vaiksel ookeanil nõrgestasid liitlased järjest enamJaapani Keiserlikku Mereväge, hõivates lisaks jaapanlastelt sealsed olulised saared.
Teine maailmasõda muutis maailma poliitilist ja sotsiaalset struktuuri. Tulevaste konfliktide ärahoidmiseks ja rahvusvahelise koostöö edendamiseks loodiÜhinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Sõja võitnudsuurvõimud – Ameerika Ühendriigid, Hiina, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Suurbritannia saidÜRO Julgeolekunõukogualalisteks liikmeteks. Nõukogude Liidust ja Ameerika Ühendriikidest kujunesid konkureerivadsupervõimud, kelle vahel kulges järgnevalt 46 aastat kestnudkülm sõda. Sõja lõppedes hoogu kogunudAafrika jaAasia dekoloniseerimine vähendas omakorda Lääne-Euroopa riikide mõjuvõimu.
Üldiselt loetakse teise maailmasõja alguskuupäevaks 1. septembrit 1939, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Samas võidakse maailmasõja alguseks lugeda kavahejuhtumit Marco Polo sillal 7. juulil 1937, mis tõi kaasateise Hiina-Jaapani sõja, või isegi 3. oktoobrit 1935, mil algasItaalia invasioon Abessiinias. Loobudes Euroopa-kesksest maailma mõistest, on maailmasõja alguseks hakatud pidama kaMandžuuria kriisi ehkMukdeni vahejuhtumit 1931. aasta septembris, millega algasid Jaapani Hiinasse tungimise vahejuhtumid ja nendest tulenevalt ka 1932. aastal alanud NSV Liidu – Jaapani piirisõjad (Niall Ferguson; Normann Davies).
Niisamuti on erinevaid tõlgendusi sõja lõpu kuupäeva osas. Selleks võidakse lugeda nii Jaapani kapituleerumist 2. septembril 1945 kui ka relvarahu päeva 14. augustil 1945. Euroopa jaoks lõppes sõda 7. (Saksamaa kapitulatsioonReimsis), 8. (kapituleerumineBerliinis) või 9. mail (Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi) 1945. Rahuleping Jaapaniga sõlmiti alles 8. septembril 1951San Franciscos ning NSV Liidu ja Jaapani vahelise sõja lõpetas alles ühisdeklaratsioon 19. oktoobril 1956. Saksamaa jaoks aga lõpetas sõja alles 12. septembril 1990Moskvas sõlmitud 2+4 leping, mis lubas Saksamaal taasühineda. Niall Ferguson toob maailmasõja lahingutegevuste lõpuna väljaKorea sõja lõpu 1954. aastal.
On vaidlusi selle kohta, kas teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajateNõukogude Liidu jaSaksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenudWeimari vabariigi ajast (1919–1933) olidSaksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920. aastate algul ja 1929. aastal Ameerika Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.
Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versailles's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö nuga selga teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel – reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal blokaadi tõttu toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Blokaadi tõttu hukkus umbes 524 000 tsiviilisikut, mis jättis kibeda jälje rahva mällu. Sellest õppust võttes püüdles Hitleri valitsus autarkia saavutamise poole, et kõigest imporditavast sõltuvust vähendada.
Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ja valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest, ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsiooni osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930. aastatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsiooni teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarimaa jaSudeedimaa liidendamine, anšluss) saavutati just rahumeelsel teel.
Meeleavaldus Versailles' diktaadi vastuReichstagi ees Berliinis
Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad Spitfire). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.
Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930. aastatel.
Kollektiivse julgeoleku organisatsioonRahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämise tõttu. USA Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemiseRahvasteliidus. Juba Etioopia ja Mandžuuria kriisi ajal ilmnes Rahvasteliidu nõrkus. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril 1939, vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikordHispaania kodusõda 1936–1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.
Teise maailmasõja osapooli kujutav joonisfilm "The Ducktators" (sõnamäng diktaatoritega) 1942. aastast
Briti ajaloolaneLiddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes Picture Post: "Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda... Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees ... Inglismaa suhtumise ootamatu, täieliku muutumisega muutus ka sõda vältimatuks."
Erinevalt Sudeedimaa liitmisest Saksamaaga Müncheni lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. aasta märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon ning nii seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändeks sealse sisemise ebastabiilsuse. Iseseisvuse väljakuulutanud Slovakkia jäiJozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusse kuni 1945. aastani.
Suurbritannia välispoliitikas toimus ootamatu kannapööre, seni ka rahva seas populaarsestappeasement'ist loobuti – anti garantiid Poolale ja alustati läbirääkimisi NSV Liiduga. Kuigi Chamberlain ei näinud, et senist välispoliitilist kurssi oleks vaja muuta pärast Tšehhoslovakkia likvideerimist, oli ta sellest ilmselt siiski häiritud. Kuid miks otsustas Suurbritannia kindlustada nende riikide iseseisvust, mille kaitsmiseks tal vahendid täielikult puudusid ning mida saanuks vaid Venemaa abiga Saksamaa vastu kaitsta? Tähtsamat rolli selles välispoliitika pöördes mängisid Rumeenia minister Viorel Tilea ja ajakirjanik Ian Goodhope Colvin.[viide?]
ÜK(b)P juhitudNõukogude Liidu eesmärgiks oli peale Venemaal teostatudrevolutsiooni maailma vallutamine ja sotsialistliku/kommunistliku maailmakorra kehtestamine.Lenin oli kirjutanud: "Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid." Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel.Bresti rahu kommenteerisKominterni esimeesGrigori Zinovjev: "Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!"
Tõeline valmistumine teiseks maailmasõjaks algas pärast Stalini ainuvõimu kindlustamist. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause:Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.
Stalin algatasindustrialiseerimise, mille peaeesmärgiks olisõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa ja hiljem ka maailma. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas alates 30. aastate keskpaigast sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks.
Kui 1923. aastal oliPunaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1940 6 miljonit. 1941. aastal oliNõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeerisNõukogude Liit 61 uuttankidiviisi, igaühes 375tanki. Võrdluseks astusSaksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6tankidiviisiga.
1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeerisNõukogude Liit 295 uutlaskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uutlennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku.
19. augustil 1939Poliitbüroo salajasel istungil[viide?] võeti vastu sisuline otsus Euroopa vabastamisest. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse koguPunaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast.
Juba 1938. aastal nägiAmeerika Ühendriikide presidentFranklin Delano Roosevelt ette suurendada sõjalennukite aastatoodangut 10 000-lt 20 000-le ja mais 1940 kuni 50 000-le. Ühendriigid ei sõdinud tollal, kuid valmistusid sõjaks.
Hitleri eesmärgiks oliSuur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeeridesAustriaLiitriigi. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka "anšlussiks" (saksaAnschluss – 'liitmine'). Hitleri positsioon tugevnes, teda toetas Itaalia, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.
1938 nõudis HitlerTšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks – Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.
Lahenduse leidis Suurbritannia peaministerNeville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahelMüncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa. Ungarlastega asustatud alad antiUngarile. 1. oktoobril 1938 hõivas Poola Tšehhoslovakkia põhjaosas asuvaDečini. Poolale ei pannud keegi seda pahaks.[viide?]
1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas;Tšehhi kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks,Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuvvasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahukaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa agaPoolaltGdański (Danzigi) ningLeedultKlaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.
Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks kaNõukogude Liidu surve Poolale.Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult.30. augustil 1939 tegiAdolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris" järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.
1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministridVjatšeslav Molotov jaJoachim von RibbentropMoskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakseMolotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minemaSoome,Eesti,Läti,Poola idaosa (Lääne-Ukraina jaLääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunudBessaraabia jaPõhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa jaLeedu.
Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.
Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata, kuid lootis et nad ei sekku. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimaluse andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.
Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.
Saksamaa jaNSV Liit ründasid koos Poolat 1939. aasta septembrisPoola tüdruk leinamas oma õde, kes hukkusLuftwaffe rünnakus Varssavile, 13. september 1939Nõukogude Liidu jaSaksa Riigi sõjaväeesindajate kohtumine
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kuiSaksamaa koosliitlastega tungis kallalePoolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid 3. septembril kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ningPoola vallutamist ei suudetud ära hoida. Liitlaste eesmärk ei olnudki niivõrdPoola kaitsmine, kuiSaksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagiPoola ründaja vastu.
23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissariVjatšeslav Molotov jaSaksa Riigi välisministerJoachim von Ribbentropi allkirjastatudMolotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda. Saksamaa kohustus mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse.Soome Vabariik kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajaselisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri.
1. septembril 1939 algas teine maailmasõda Saksamaa kallaletungiga Poolale. Nõukogude Liit alustas 1939. aasta 30. novembril sõdaSoome vastu, mida nimetatakseTalvesõjaks. Sõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30sõda kuulutamata Soome Vabariiki. 14. detsembril heidetiNSV Liit tagajärjeks väljaRahvasteliidust.
Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil 1940 allkirjastatud rahulepingule loobuma maa-aladestKarjala kannasel,Laadoga Karjalas jaViena Karjalas, kokku umbes 13% koguSoome territooriumist.
9. aprillil 1940 maabusid Norras Wehrmachti väeosad, Norrasse tungis 100 000-meheline väekontingent, millele osutas vastupanu Norra armee 6 jalaväediviisi.Lahingud Norras kestsid 10. juunini ningNorra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastueksiilis Suurbritannias.
Väegrupp C kindralooberstWilhelm Ritter von Leebi juhatusel pidi murdma läbi prantslasteMaginot’ kaitseliinist. 12.-13. mail ületasid sakslased Prantsuse-Briti liitlasvägede selja taga mitmes lõigusMaasi jõe, avades tee üle Lõuna-Belgias, Luksemburgis ja Prantsusmaa asuvaArdennide mäestiku liikunud tankigrupp von Kleisti tankidiviisidele, mis prantslaste kaitse läbi murdsid ning nende tagalasse tungisid. Soomusüksuste edasitungi toetas lennuvägi. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuidHollandi kuningannaWilhelmina moodustas Suurbritanniaseksiilvalitsuse ningHollandi kolooniad jätkasid vastupanu.Antwerpen Belgias vallutati Saksa vägede poolt 18. mail, Belgia vastupanu kestis vaid kolm nädalat. Belgia alistus 28. mail. Hollandist sai aga Saksamaa võimu all olevReichskomissariat Niederlanden.
Kuna Prantsusmaa väejuhatus uskus, et sakslased kasutavadMaginot' liinist möödumiseks sama taktikat, midaesimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksusedBelgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi jaBelgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad.[7]
16. mail 1940 alustasidVäegrupp A jaVäegrupp B liikumist Prantsusmaale ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega äraBelgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Prantsuse armees oli kolm armeegruppi, kus oli kokku 9 armeed ja kuhu kuulus 74 diviisi, neist 47 jalaväediviisi, 7 Põhja-Aafrika diviisi, 5 koloniaalvägede diviisi, 6 motoriseeritud jalaväediviisi, 3 kerget mehhaniseeritud diviisi, 3 tankidiviisi ning 5 ratsaväediviisi. Lisaks olid kohal liitlased – 9 inglaste diviisi, 1 tšehhide ja 4 poolakate diviisi.
Tankigrupp Guderian koos motoriseeritud jalaväerügemendigaGroßdeutchland murdis läbi prantslaste vägede rindestSedani all ning jõudis 22. mailLa Manche’i väina kallastele, kus 23. mail vägede edasiliikumine peatus. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo", mille käigus evakueeritiDunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänudBriti Rahvaste Ühenduse ja liitlasarmee sõdurit ning seejärel 10.–13. juunil evakueerimisoperatsiooni CycleLe Havre'ist ja 15.–25. juunil evakueerimisoperatsioonis Ariel Lääne-Prantsusmaa rannikult.
5. juunil jätkasid Saksa väed pealetungi, väegrupi B üksused liikusid piki Atlandi ookeani kallast, kuni jõudsid 22. juunilBordeaux' linnani. Väegrupi A üksused liikusid samal ajal läbi Prantsusmaa keskosa ning väegrupp C läbis Maginot’ liini.10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Pariis langes 14. juunil Saksa vägede kätte. Prantsusmaa suutis invasioonile vastu panna 46 päeva.Itaalia kuulutasPrantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanudAntandile alistuma.
Prantsusmaa pärast okupeerimist
Prantsusmaa põhja-, lääne- ja idaosa mehitati Saksa sõjalise kontingendiga ja seal hakkas kehtima okupatsioonirežiim. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralikPhilippe PétainiVichy Vabariigi valitsus, kus jäi nominaalselt kehtima Prantsuse Vabariigi võim.Charles de Gaulle rajas eksiilis Suurbritannias vastupanuliikumiseVaba Prantsusmaa.
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa jaItaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast.Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ettemeredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (lahing Britannia pärast). Samal ajal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.
Aastal 1940 tungis Itaalia Liibüagakolooniaga piirnevasseEgiptusse, kuid tõrjuti varstiBriti Rahvaste Ühenduse vägede poolt tagasi kaugeleLiibüasse. Saksa armee saatis Itaalia armeele Liibüas täiendust, et kaitsta kolooniat brittide eest.
NSV Liit jätkas samal ajal vastavaltMolotovi-Ribbentropi paktile NSV Liidu mõjusfääri liigitatud piirkondade hõivamist, 15.–28. juuni NSV Liit okupeerisBalti riigid ja Bessaraabia, kasutades selleks diplomaatilisi ja sõjalisi hirmutusvahendeid ning hõivas 1940. aasta juunisEesti,Läti jaLeedu ning augustis 1940 annekteeris need riigid NSV Liidu koosseisu. 28. juunil 1940 okupeeris PunaarmeeRumeeniaBessaraabia jaPõhja-Bukoviina piirkonna ning need alad annekteeriti NSV Liidu koosseisu.
Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia jaJaapaniga ning 1940. aasta sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nnKolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada.
1940. aasta oktoobris tungisItaalia kallaleKreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta, Kreeka armee surus jaanuariks 1941 Itaalia armee tagasiAlbaaniasse ning appi kutsuti Saksamaa. 6. aprillil 1941 Saksa väed tungisidBulgaaria kaudu Kreekasse, 27. aprillil vallutati pealinn Ateena ja riik okupeeriti 30. aprilliks. Kreeka jagati Itaalia, Saksa ja Bulgaariaokupatsioonitsoonide vahel.Kreetalt tõrjuti Briti väed välja mai lõpuks, kuidMalta jäi aga Briti võimude kätte.
Jugoslaavia Kuningriik oli otsustanud 25. märtsil 1941 liituda Saksa-Itaalia-Jaapanikolmikpaktiga, kuid nurjunud riigipöördekatse tulemusel Jugoslaavia kolmikpakti siiski ei ratifitseerinud. 6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia,Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning vastupanu murti aga 18. aprilliks.Jugoslaavia kuningriigi armeeHorvaatia diviisid tõstsidHorvaatia iseseisvuse toetuseks mässu.
Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejäänud aladel loodiIseseisev Horvaatia riik,Serbia aladel moodustati Saksamaa võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuvMontenegro riik.Sloveenia ja Horvaatia toetasid Saksa vägesid Nõukogude Liidu vastases sõjas,Relva-SSiga ühines piisaval arvulBosniamuslimeid, et võimaldada neist omaette SS-diviis moodustada.Serbia oli lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes peamiselt võitlesid pigem teineteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.
Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Hitleri asetäitja,Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei sekretärRudolf Heß 1941. aastal eraviisilise rahumissiooniga salaja Suurbritanniasse, kuid R. Heß vangistati.
Molotovi-Ribbentropi paktiga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid tegelikult ei kavatsenud kumbki pool seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes end nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel agaBukoviina, mis asusRumeenias asuvatest Saksamaanaftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Saksamaa aga tegi 1940. aastal lõpliku otsuse Nõukogude Liitu rünnata.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvelplaan Barbarossa – Saksamaa rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule; oletatud on, et samal ajal valmistus Nõukogude Liit ise ründama Saksamaad. Oletatav Punaarmee rünnakupäevPäev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksamaa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksamaa välisministerJoachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadikule Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.
Nõukogude Liidus hakati sõjategevust teise maailmasõja Saksamaa – Nõukogude Liidu vaheliselIdarindel nimetamaSuureks Isamaasõjaks.
Vahetult Nõukogude-Saksamaa piiril olnud 170-st Punaarmee diviisist purustati juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsidläänerinde väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast.[9]
Nõukogude Liidu ründamisega võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.
Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.[9] Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parimate ohvitseridega.
Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitajaLäänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.[10]
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai 1941. aasta suvel tohutu eelise see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud.[11] Omad raskused tekitas ka karm talv, milleks Saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada eiMoskvat ega kaLeningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema.
Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ningJaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõimIda-Aasias. 7. detsembril 1941 ründas JaapanHawaii saarestikus asuvatPearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust Ameerika Ühendriikidele. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia kuulutasid Jaapanile sõja 8. detsembril ja 11. detsembril kuulutasid Saksamaa ja Itaalia USA-le sõja. Ameeriklased kandsid sõjas raskeid kaotusi ning jaapanlased saavutasid Vaiksel ookeanil ülekaalu. Poole aastaga 1942. aastal suutsid nad hõivata kõik lääneliitlaste tähtsamad tugipunktid Kagu-Aasias ningIndohiina,Birma,Malaisia,Singapuri,Filipiinid jaIndoneesia. Kuid 3.–7. juunil toimunudMidway merelahingus ameeriklased purustasid jaapanlased, mis oli ka Vaikse ookeani sõja pöördepunkt.
Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941. aasta juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning Ameerika Ühendriikide president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.
Tihenes ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill allaAtlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.
1942. aasta alguses kirjutasid 26Kolmikpaktiga sõdivat riikiWashingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Nende riikide ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunute kooslust hakati nimetama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks. Kolmikpakti olid sõlminudJaapan,Saksamaa jaItaalia kuningriik 27. septembril 1940Berliinis. 20. novembril 1940 liitus paktigaUngari, 23. novembril 1941Rumeenia ja 1. märtsil 1941Bulgaaria.
1.–27. juulini 1942 toimunudEsimeses El Alameini kõrbelahingus ei õnnestunud Saksa soomusvägedel siiski otsustavat läbimurret saavutada ja rinne stabiliseerus.
1942. aasta sügisel alustasid Briti väed vastupealetungiEgiptuses koos Ameerika vägedega. Ameerika Ühendriikide ja Briti dessant maabusoperatsiooni Tõrvik raamesMarokos jaAlžeerias. Vastukaaluks liitlasvägede pealetungile Vahemerel okupeerisid Saksa väedoperatsiooni Anton käigus Lõuna-Prantsusmaal asunud Vichy valitsuse all olnud Prantsusmaa alad ningTouloni sadama.
Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumineStalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi. Pärast Stalingradi lahingut õnnestus Saksa kindralErich von Mansteinil rinne taas stabiliseerida.
1943. aasta suvel tegid sakslased katseoperatsiooniga Zitadell samuti suurt Punaarmee koondist ümber piirata.Kurski lahingus tuli esimesel nädalal edukas pealetung siiski katkestada, kuna USA ja Briti väed olid 10. juuli 1943 maabunud Sitsiilias.
9. juuli maabusid Liitlasväed Sitsiilias,Itaalia kuningas tagandas 25. juulilBenito Mussolini ja ta vangistati ning uus valitsus sõlmis vaherahu Liitlastega. 1943. aasta sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. 3. septembril maabusid Briti väed Lõuna-Itaalias. Itaalia sõlmis salaja liitlastega relvarahu. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal 23. septembril Mussoliniga eesotsas fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas 13. oktoobril Saksamaale sõja ning algaskodusõda (1943–1945).
PärastKurski lahingut, juulis 1943 asusid venelased pealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud Nõukogude Liidu alasid. Nõukogude rünnakud kestsid kogu suve ja sügise. Kiiev vallutati ning talve saabudes lõid venelasedDnepri paremal kaldal tugialad.
1943. aasta lõpul toimusIraani pealinnasTeheranis konverents, kus kohtusid esimest korda Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustatiPrantsusmaal sõjategevuse aktiviseerimist mandril (nõukogude ajalookirjanduses kasutati terminit) teise rinde avamine ning pealetungialustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taasNõukogude Liidu võimu alla.
1944. aasta alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuarilLeningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku.
6. juunil 1944maabusid USA, Suurbritannia, Kanada ja Poola sõjajõud Normandiasoperatsiooni Overlord käigus.[12] Normandia dessandi seitsmendal päeval, 12. juunil, jõudis maabunute arv 362 547 meheni ning üksikud tugialad ühinesid 80 kilomeetri laiuseks rindeks. 27. juunil vallutasid ameeriklasedCherbourgi linna Cotentini poolsaare põhjaosas, millega oli liitlasvägede kasutuses arvestatava läbilaskevõimega tõeline sadam. 30. juunil tõusis Normandias maabunute arv 850 000-ni, juuli algul aga ületas see miljoni piiri. Liitlaste laine valgus peagi Normandiast üle kogu Prantsusmaa,Belgia jaHollandi ning jõudis Saksamaale.
Sõjategevus Normandias 1.–13. augustini
1944. aasta teisel poolelvabastasid liitlased Prantsusmaa, 25. augustil vabastati Pariis. Briti-Kanada väegrupp hõivas septembri algusesBrüsseli jaAntwerpeni, kuid augustis Saksaväegrupi B ülemjuhataja kindralfeldmarssalWalter Modeli juhtimisel suutis liitlaste edasitungi peatada. Hollandi ja Belgia vabastamise järel jõudsid Liitlasväed Saksamaa piirile. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema.
Saksamaa läänepiiri kaitsesSiegfriedi liin ehk Läänevall ning Liitlased kavandasid Läänevallist põhja poolt läbi Hollandi möödumiseks operatsiooni Market Garden. Saksa vägede visa vastupanu tõttu operatsioon ebaõnnestus. Operatsioon toimus 17.–27. septembrini 1944 Lõuna-Hollandi linnadeEindhoveni jaArnhemi vahel. Plaani järgi pidi Arnhemi lähedal maandatama õhudessant ning koostöös samal ajal Belgiast lähtuvate maavägedega kiiresti tungitamaRuhri, mis oli Saksa sõjatööstuse peamine keskus. Operatsioonis osales senise sõjaajaloo suurim õhudessantvägi, millesse kuulusid Ameerika Ühendriikide 17., 82. ja 101. õhudessantdiviis, Briti 1. õhudessantdiviis ja Poola 1. õhudessantbrigaad, kokku ligi 35 000 meest, kelle kohaletoimetamiseks rakendati üle 1700 transpordilennuki ning umbes 3000purilennukit.
Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Soome-NõukogudeJätkusõda. 5. septembril 1944 lõpetati sõjategevus Soome ja NSV Liidu vahel. 19. septembril sõlmiti Soome ning NSV Liidu ja Suurbritannia vaherahukokkulepe. Soome saadeti vaherahu tingimuste täitmise jälgimiseks järelevalvekomisjon, kuhu kuulusid ka Briti esindajad, komisjoni esimees oliAndrei Ždanov. Vaherahukokkulepe kohaselt tuli Saksa väed Soomest välja viia. Esimesed lahingud Soome ja Saksa vägede vahel puhkesid 15. septembril, kui sakslased üritasid vallutada Suursaart Soome lahes, kuid said lüüa. Hiljem pidasid Saksa ja Soome väed sõda Lapimaal kuni 1945. aasta aprilli lõpuni (Lapi sõda).
16. detsembril alustasid Saksamaa väed strateegiliselt ebaõnnestunudArdennide vastupealetungioperatsiooni Belgia ja Luksemburgi piiril eesmärgiga vallutada tagasi Antwerpeni sadam. Vaatamata esialgsele edule ei suutnud sakslased läbi murda ja katkestasid 21. jaanuaril 1945 pealetungi.
13. jaanuarist 25. aprillini 1945 toimunud Punaarmee2. ja3. Valgevene rindeIda-Preisimaa pealetungioperatsiooniga vallutatiIda-Preisimaa ja piirati sisseKönigsbergi, mida Saksa väed kaitsesid kuni 9. aprillini. 21. jaanuaril algas admiral Dönitzi juhitudarmee ja tsiviilelanike evakueerimine Ida-Preisimaalt, viieteist nädala jooksul viidi laevadega Saksamaale ja Taani ligi 900 000 põgenikku. Evakuatsiooni käigus toimus 30. jaanuaril merendusajaloo ohvrirohkeim õnnetus, kui Nõukogude allveelaev uputas sakslaste reisilaevaWilhelm Gustloff, mis transportis põgenikke, haavatuid ja ka piiratud hulka sõjaväega seotud isikuid. Enam kui 9000 uppus, ning mõned päevad hiljem uputas sama allveelaev sakslaste aluse General von Steuben, millel olnud 4000 inimest uppus või sooritas uppuval laeval enesetapu.
Rindejooned Saksamaal 1. mail (roosa = liitlasvägede poolt hõivatud alad; punane = lahingutegevuspiirkonnad)
Pärast sakslaste Ardennide pealetungi nurjumist tungisid USA, Briti ja Kanada väed 1945. aasta 10. märtsiksReini jõeniTrierist kuni Hollandi piirini. 18. aprilliks jõudsid Briti väedLüneburgini ja ameeriklasedMagdeburgi juuresElbe jõeni. Prantsuse väed hõivasid rinde lõunalõigusKarlsruhe jaBaden-Badeni ning 2. Kanada korpus jõudis HollandisGroningeni lähedal Põhjamere äärde.
Montreal Daily Star: "Germany Quit", 7. mai 1945Potsdami konverents Winston Churchill, Harry S. Truman ja Jossif Stalin
1945 veebruaris toimusJaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillisSan Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.
7.–8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksusedTšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.
Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunudPotsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.
1942. aasta juunis toimunudMidway lahing oli jaapanlastele hävitav. Ameerika Ühendriigid jätkasid vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Jõudude ülekaal Vaiksel ookeanil läks üha kindlamalt ameeriklaste kätte. Pärast Saksamaa alistumist, 8. mail muutus peamiseks sõjatandriksKaug-Ida. 1945. aastal alustasid Ameerika Ühendriigid rünnakut Jaapani vastu. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Jaapanlased üritasid oma maad kaitsta. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – 6. augustil 1945Hiroshimale ja 9. augustilNagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.
Fat Man – üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist
Kwantungi armee vägede hävitamise, Kirde-Hiina majandusressursside ja Põhja-Korea kaotuse järel teatasid Jaapani juhid 15. augustil oma nõusolekust tingimusteta alla anda ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ja Ameerika Ühendriikide esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapanikapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.
Pärast sõja lõppu korraldati SaksamaalNürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusvastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave teise maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.
Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole – Saksamaa – sõjakurjategijate üle. Nürnbergi-laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nende sõjakuritegudega teises maailmasõjas on seni pidamata.
NõukogudeGulagi vangilaagrites hukkus palju okupeeritud riikide, naguEesti,Läti,Leedu jaPoola kodanikke, samuti Saksa sõjavange ja Nõukogude kodanikke, kes olid võidelnud kommunismi vastu.
Axelrod, Alan (2007).Encyclopedia of World War II, Volume 1. Infobase Publishing.ISBN 978-0-8160-6022-1
Barrett, David P.; Shyu, Lawrence N. (2001).China in the Anti-Japanese War, 1937–1945: Politics, Culture and Society. New York, NY: Peter Lang.ISBN 978-0-8204-4556-4.
Gilbert, Martin (2001). ptk "Final Solution". Dear, Ian; Foot, Richard D. raamatustThe Oxford Companion to World War II. Oxford, UK: Oxford University Press. pp. 285–292.ISBN 0-19-280670-X.
Sommerville, Donald (2008).The Complete Illustrated History of World War Two: An Authoritative Account of the Deadliest Conflict in Human History with Analysis of Decisive Encounters and Landmark Engagements. Leicester: Lorenz Books.ISBN 978-075481898-4.
Tyner, James A. (2009).War, Violence, and Population: Making the Body Count. 1st edition. The Guilford Press.ISBN 1-6062-3038-7
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.jpg)
