Samasse perekonda kuulubmägiteder. PerekonnaLyrurus nimi on pandud tedrelüürakujulisestsabas järgi.[1] Teder jametsis annavad omavahel järglasi, mistõttu neid on varem paigutatud samasse perekonda.
Tedrel on selgelt välja kujunenudsuguline dimorfism. Isaslind kaalub umbes 1,3–1,6 kg, emaslind 0,7–1 kg.Sulestik on neil täiesti erinev.[1]
Isaslind on musta sulestikuga, millel kohati on sinakas või rohekas helk. Valgeidsulgi on sabal jatiibadel, tiival on valge põiktriip. Äärmised tüürsuled on lüürakujuliselt järsult väljapoole painutatud.Kulmude peal on punakas näsa. Emaslind on ühtlaselt viiruline ookerpruun või ruskjashall. Noorlinnud on sulestikult emaslinnu sarnased.[1]
Teder elutseb metsades ja soodes. Suurema osa oma elust veedab ta suvel maapinnal, talvel puudel. Tihedaid kõrgetetüvedega metsi ta väldib ja eelistablehtmetsi okasmetsadele, samuti metsaservi lausmetsale. Elukohas peab kindlasti olema pesa ehitamiseks sobilikke kuivi kohti ja toidutaimi.[1]
Teder lendab kiiresti ja kergelt, oma tugevate kaardus tiibadega kiiresti vehkides. Ta lendab vabalt üles nii puu otsast kui maapinnalt. Maapinnalt tõustes tekitavad tiivad valju vurinat, kuid puu otsast lendab teder peaaegu kuuldamatult. Jälitamise eest ei põgene teder kunagi joostes, vaid tõuseb lendu ja tavaliselt lendab kaugele. Maapinnal liigub teder kiiresti ja tavaliselt sirutab sealjuures kaela ettepoole. Okstel istudes hoiab ta keha rõhtsalt.[1]
Teder on poolpaiga- jahulgulind. Mägedes võivad tedred teha korrapäraseid hulgulende. Suuremad ränded toimuvad seoses toidupuudusega.[1]
Juba esimeste kevade märkide ilmnemisel muutuvad tedred elavamaks. Enamikus levilas juhtub seemärtsis. Juba enne talisalkade lagunemist hakkavad isaslinnud sihku laskma ja üksikud koguni kudrutavad. Esialgu teevad nad seda juhuslikes kohtades, pärast üksnes mängupaikades. Mängupaikadeks valitakse lagendikud, laiadsihid, metsaservad või põõsastikuga kaetud kõrgendikud.[1]
Esimestena lendavad mängupaigale vanad tedrekuked. Noored, aastavanused kuked saabuvad sinna hiljem. Nõrgad ja noored isaslinnud lendavad küll kohale, aga hoiduvad selle servadesse ja kas vaikivad või lasevad sihku, aga ei kudruta. Mänguplatsile saabub mõni kuni mõnikümmend isaslindu, aga kohtades, kus neid elab eriti palju, võib nende arv sajanigi ulatuda.[1]
Mängivate tetrede laul koosneb kahest elemendist: kudrutamisest ja sihkulaskmisest. Mängu esimeses vaatuses lauldakse üksnes puu otsas ja ainult kudrutatakse. See meenutabtuvide kudrutamist. Kudrutamine ei tundu valjuna, ent ometi kostab paari-kolme kilomeetri kaugusele ja kui tetri on palju, summutavad nad kõigi teiste lindude hääled. Mängu teises vaatuses vaheldub kudrutamine sihkulaskmisega, mida võib edasi anda häälitsusena "tsiiü-sjuh". Teises vaatuses liiguvad tedred maapinnalgi ja teevad seda väga väärikalt: heidavad pea taha, paisutavadkaela ning ajavadsaba püsti ja lehvikukujuliselt laiali. Linnud keeravad end ringi ja kükitavad, siis jälle jooksevad edasi-tagasi.[1]
Mänguplatsile kogunenud tedrekukkede vahel puhkevad kaklused, mis pealtnäha tunduvad ägedatena, kuid tegelikult ei põhjusta nad teineteisele kunagi raskeid haavu. Üksteise tagaajamine ja kaklemine algab juba talisalkade lagunemise ajal. Kakluse ajal seisavad kuked teineteise vastas nagu kodukuked, suruvad maadligi langetatud pead peaaegu vastamisi, hüppavad siis püstloodis õhku ja jagavad teineteisele hoope. Tavaliselt lõpeb kaklus ühe osapoole põgenemisega.[1]
Mänguaja algul lendavad tedrekanad üksnes üürikeseks ajaks mänguplatsi servadesse. Edaspidi saabuvad nad enne päikesetõusu või otse selle ajal, vaatavaid isaseid ning kaagutavad ja kõkutavad. Paaritumine võib toimuda nii mänguplatsil kui ka väljaspool seda.[1]
Teder pesitseb madal- ja siirdesoodes ning metsaservades. Emaslinnud polsterdavad pesaks maapinna lohu, mis onkanarbiku sees hästi peidus.Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15–20 päevaga.
Tetrede arvukus maailmas väheneb. Minevikus oli selle peamiseks põhjuseksjahipidamine, tänapäeval elupaikade (metsade) hävimine.[1]
