See artikkel räägib teadusest üldse; teaduse haru kohta vaata artiklitTeadusharu; Eesti NSV ajal tegutsenud ühingu kohta vaataÜhing Teadus
Teadus (ingliseresearch,science) on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusegateadmiste saamisele, süstematiseerimisele ja rakendamisele, kasutadesteaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suureobjektiivsuse ja kontrollitavuse.
Teaduseks võidakse harva nimetada ka mistahes laadi teadmiste, nende hankimise võiloomusega seotud kaalutlusi. Selles tähenduses ei pruugi teadus olla seotud tavapäraste teaduslike distsipliinidega.
Teaduse piirid ei ole üheselt määratavad. On väga erinevaid vaateid sellele, kuidas eristada teadustmitteteadusest,prototeadusest võipseudoteadusest. Seda probleemi koos mitmete teiste teadust puudutavate (kuid teadusliku uurimise raames mitte lahenduvate) küsimustega käsitlebteadusfilosoofia. Kuigiteaduslikud meetodid on tunnustatud teaduses eneses, ei ole nad teadusfilosoofias siiski üldtunnustatud.
Euroopa teadusruumis lähtutakse teaduse määratlemisel OECD Frascati käsiraamatus 2015 toodudteadus- ja arendustegevuse definitsioonist.
Eestikeelse sõna "teadus" eeskujuks onsaksakeelne sõnaWissenschaft (Wissen 'teadmine',wissen 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne sõnascientia (sõnastscio 'tean'), mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast pärineb kainglise sõnascience, mille tähendus on aga kitsenenud peamiseltloodusteadusele.
Selged ja täpsed piirid valdkondade ja teadusharude vahel puuduvad, sest ka maailm, milles elame pole piiridega jaotatud. Pigem on tinglikud piirid selleks, et lihtsustada selgemat arusaamist. Näiteks ajalugu on osalt humanitaar- ja osalt ühiskonnateadus. Samuti võib vaadelda ajaloos teaduse enese ajalugu jne. Geograafia jagunebloodus- jainimgeograafiaks ning kuulub osalt loodusteaduste ja osalt sotsiaalteaduste alla. Tänapäeval on paljud teadusuuringudinterdistsiplinaarsed.
Teadusega tegelemine on tänapäeval enamasti koondunud teadus- ja arendusasutustesse jaülikoolidesse. Teadustööd finantseerivad nii riigid kui teadustulemuste kasutamisest huvitatud ettevõtted (eeskättrakendusuuringute jaeksperimentaalarenduse puhul). Teadustöö tulemusi esitatakse valdavaltteadustekstide kaudu.
Teadusharud on suurelt jaolt tekkinudfilosoofiast iseseisvumise tulemusena. Nõnda on filosoofiasse jäänud probleemid, millega teadus ei tegele. Need on küsimused, millele teadus kas veel ei oska vastata või ei saagi vastata. Ka see, miks teadus neile ei vasta, on filosoofia küsimus. Kui neile küsimustele on siiski võimalus teaduslik vastus saada, jääb filosoofia küsimuseks, kuidas see võiks käia. Niisugused küsimused on näiteks "Mis onarv?" ja "Mis onaeg?".
Võidakse väita, et teadus annab varem või hiljem vastuse igale mõttekale küsimusele. Sel juhul on küsimused, millele teadus põhimõtteliselt vastust ei saa anda, pseudoküsimused. Et seda kinnitada või sellele vastu väita, on tarvis filosoofilisi argumente, mis rajanevad filosoofilistel teooriatel teaduse ja filosoofia kohta.
Filosoofia on teaduse mõistmiseks hädavajalik. Selles seoses ilmneb tateadusfilosoofiana.
Filosoofilised küsimused võivad saada vastuse ka tänu teadusele. See tähendaks, et tükike filosoofiast murdub lahti teaduseks.
Max Planck. Religion und Wissenschaft,1937. Eesti keeles: Usk ja loodusteadus: 1937. aasta mais Baltikumis peetud loeng. –Akadeemia, 1993, nr 1, lk 29–45, tõlkinudToomas Rosin.
Imre Lakatos. Science and pseudoscience. –Conceptus,1974, 8, lk 5–9. Eesti keeles: Teadus ja pseudoteadus. –Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268, tõlkinud Georg Allik.
Andrus Tool. Uuskantiaanlus kui teadusajastu kultuurifilosoofia: Mõtteajaloolisi lisandusi Wilhelm Windelbandi kõnele "Ajalugu ja loodusteadus". –Akadeemia',1994, nr 4, lk 769–803.
