| Taitsõ | |||||
|---|---|---|---|---|---|
| |||||
| Elanikke: 5093 (2024) | |||||
| Koordinaadid:59° 40′ N,30° 7′ E | |||||
  | |||||
 | |||||
Taitsõ onalevVenemaalLeningradi oblastisGattšina rajoonis,Taitsõ linnaasunduse keskus.
Taitsõ asubPeterburist 33 km kaugusel lõunas[1] ja Gattšinast 10 km kaugusel põhjas Peterburi-Gattšina raudtee ääres.
Asulat on esmamainitud1499Vadja viiendiku maksuraamatusStaištša nime all. Nimi tähendas algseltallikaid[1].
Teise versiooni järgi on asula saanud nimesoomekeelsest sõnasttäysi ('täis').
Pärast1617 läks TaitsõStolbovo rahu põhjalRootsile. Rootsi koostatudIngerimaa1704. aasta kaardil on seda nimetatudStaitsahofi mõisaks.HollandlaseAdriaan Schoonebeeki1705. aasta Ingerimaa kaardil nimetatakseStaisa mõisa.
Põhjasõja ajal vallutasPeeter I kogu piirkonna Venemaale tagasi ja andis TaitsõPuškini isa vanavanaisaleIvan Mihhailovitš Golovinile.18. sajandi keskel kuulus Taitsõ Puškini emapoolsele vanavanaisaleAbram Hannibalile[1].
1773–1787 ehitati Taitsõ veejuhe (arhitekt mäeinsener F. Bauer), mis varustas näiteksTsarskoje Selo jaPavlovskiparke veega. Asula lähedal asuvad ka Demidovi allikad (nendest allikatest toitub tänapäeval alevi veevärk) ja krahvGrigori Orlovi järgi nimetatud Orlovi allikad, millest toitub20. sajandil Taitsõ veejuhtme asemele rajatud Orlovi veejuhe, mida Nõukogude ajal nimetati Volodari veejuhtmeks.
1770. aastaPeterburi kubermangu kaardil mainitakseTaitskoje asulat.Alexander Wilbrechti koostatud1792. aasta Peterburi kubermangu kaardil on see märgitudTaitsa külana. Sõjaväe peastaabi koostatud1817. aasta Peterburi ümbruskonnatopokaardil on märgitudTaitskaja mõis, mis koosnes 8talust javeskist.
1770. aastatel läks Taitsõ mäetöösturiAleksandr Grigorjevitš Demidovi omandusse[1]. Demidov rajasTaitsõ pargi (110 ha) jaTaitsõ mõisa (1774–1775, arhitektIvan Jegorovitš Starov) koos suure hulga abihoonetega, millest enamik ei ole säilinud[1].1838 nimetati mõisaMalotaitskajaks, see kuulustitulaarnõunik Kvašnin-Samarinile ning seal elas 32 meest ja 30 naist.1856 nimetati mõisa tänapäevase nimega Taitsõks, see kuuluskindralmajor Demidovile ja seal elas 87 inimest. Seevastu 1862. aasta seisuga elas Taitsõ mõisas kõigest 15 meest ja 18 naist.
Mõisas on ajutiselt elanud sellised kultuuritegelased nagu kunstnikSemjon Štšedrin (1780. aastad, joonistas ka parki) ja heliloojaNikolai Rimski-Korsakov (1886, kirjutas seal oma IIIsümfoonia). Nõukogude ajal oli mõisas algul puhkekodu, seejärel oblastihaigla rehabilitatsioonikeskus (Sverdlovi-nimeline sanatoorium). 2009. aastal kuulus see inseneride ühingule.[1]
Taitsõs onraudteejaam.
1915 valmis Taitsõ Aleksiuse kirik (arhitekt Ivan Ekskuzovitš, Nikolai Postnikov). Kirikuaias onSuures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduriteühishaud.
Taitsõs onLeninibüst (1957,skulptor S. Ahun). Büst kadus 1990. aastatel, praegu on alles ainult postament.
Aleviks sai Taitsõ1960. aastal.
Taitsõs asub 54. õhukaitsekorpuse staap.