Alates 2002. aastast on Svalbardi suurimas asulasLongyearbyenis valitud kohalikku omavalitsust, mis mõneti sarnaneb mandriosa omavalitsustega. Saarestikus on veelBarentsburgi vene kaevandusasula,Ny-Ålesundi uurimisjaama jaSveagruva kaevanduse eelpost. Ny-Ålesund on maailma põhjapoolseim asula, kus on alaline tsiviilelanikkond. On ka sellest põhjapoolsemaid asulaid, kuid neid asustavad üksnes roteeruvad teadlasterühmad.
Svalbardi asulate vahel ei ole teid, transpordiks kasutataksemootorsaane, lennukeid ja paate.Svalbardi lennujaam on peamine saabumiskoht väljastpoolt tulijaile.
Saarestikus onarktiline kliima, hoolimata sellest, et õhutemperatuur on seal märksa kõrgem kui mujal samal laiuskraadil. Taimestik kasutabpolaaröö ajal saamata jäänud valguse kompenseerimiseks pikkapolaarpäeva. Svalbard on paljudemerelindude peatuskoht. Seal elutsevad kajääkaru,põhjapõder,polaarrebane ja mõnedmereimetajad.Seitse rahvusparki ja kakskümmend kolm looduskaitseala hõlmavad kaks kolmandikku saarestikust, kaitstes suuresti puutumata, kuid samas habrast looduskeskkonda. Ligikaudu 60% saarestikust on kaetudliustikega. Saartel on palju mägesid jafjorde.
Svalbard ja Jan Mayen omavad ühist ISO 3166-1 alfa-2 riigikoodi SJ. Mõlemat piirkonda haldab Norra, ehkki neid eraldab enam kui 950 kilomeetrit ja nende haldusstruktuur on väga erinev.
NimiSvalbard pärineb saarestiku vanemast põlisnimestSvalbarð, mis koosneb vana-norra sõnadestsvalr 'külm' jabarð 'serv'. NimiSpitsbergen sai alguse Hollandi navigaatorilt ja maadeavastajaltWillem Barentszilt, kes kirjeldas teravaid mägesid või hollandi keeles 'spitse bergen 'it, mida ta nägi Lääne-Teravmägede läänerannikul. Barentsz ei saanud aru, et ta on terve saarestiku avastanud, ja sellest tulenevalt oli nimiSpitsbergen pikka aega kasutusel nii Lääne-Teravmägede kui ka kogu saarestiku kohta.
Saari kasutasid algulvaalapüügi baasina vaalapüüdjad, kes purjetasid kaugel põhjas, et teenida rahavaalarasva müügiga 17. ja 18. sajandil. Pärast seda ajajärku olid saared mahajäetud. Söekaevandamine algas 20. sajandi alguses ja selleks loodi mitu alalist kogukonda. 9. veebruaril 1920 sõlmitudSvalbardi leping tunnistab Norra täielikkusuveräänsust saarestiku üle ja 17. juulil 1925 vastu võetud Svalbardi seadus muutis Svalbardi Norra Kuningriigi osaks. Samuti kinnitasid nad Svalbardivaba majandustsoonina. Norra Store Norske ja venelaste Arktikugol on ainsad kaevandusettevõtted saarestikus.
1920. aasta Svalbardi lepingus[2] määratletakse Svalbard kõigi saarte, laidude jaskääridena, mis asuvad 74° kuni 81° põhjalaiuse ja 10° kuni 35° idapikkuse vahel.[3][4] Ala pindala on 61 022 km². Kõige suurem saar onLääne-Teravmäed, mis moodustab enam kui poole saarestikust; sellele järgnevadKirdemaa jaEdgeøya.[5] Kogu asustus (välja arvatudKarusaare jaHopeni ilmajaamade töötajad) paikneb Lääne-Teravmägedel. Svalbardi lepingu jõustumisel võttis Norra enda valdusse kõik omanikuta maa-alad ehk 95,2% saarestikust; Norra söekaevandusettevõtteleStore Norske kuulub 4%, Venemaa söekaevandusettevõtteleArktikugol 0,4%, teistele eraomanikele 0,4% saarestikust.[6]
Kuna Svalbard asubpolaarjoonest põhja pool, esineb seal suvelpolaarpäev ja talvelpolaaröö. 74° juures kestab polaarpäev 99 ja polaaröö 84 päeva, sealt põhja pool 81° juures vastavalt 141 ja 128 päeva.[7]Longyearbyenis kestab polaarpäev 20. aprillist 23. augustini ja polaaröö 26. oktoobrist 15. veebruarini.[3] Talvel võibtäiskuu koos peegeldava lumega anda lisavalgust.
Maa kalde ja kõrge laiuskraadi tõttu on Svalbardil pikadhämarikud. Longyearbyenis näeb polaaröö esimesel ja viimasel päeval hämarikku seitse ja pool tundi, videvik püsib kaks nädalat kauem pärast polaarpäeva lõppu.[8][9] Suvisel pööripäeval paistab päike keskööl 12° nurga all, mis on palju kõrgemal kui Mandri-Norra polaaraladel.[10] Päikese intensiivsus püsib päeval aga kõigest 35° juures.
Polaarpäeva alguses (aprilli lõpus) on õhutemperatuur −10 ja −5 °C vahemikus. Ent õhutemperatuur võib ka sel ajal langeda järsku −15 kraadini, seda eelkõige polaartormide ajal või kui päike jääb mõneks tunniks mäetipu või pilve taha. Suvi on jahedavõitu, õhutemperatuur jääb siis enamasti 0 °C ja 10 °C vahele. Juulis on Longyearbyenis harva miinuskraade, taevas on siis harva pilves ning ka torme esineb harvem.
Lääne-Teravmägede saare keskosa madalamates piirkondades sajab umbes 200 mm aastas. Kõrgemates kohtades ja rannikul sajab umbes 400–600 mm aastas. Suurem osa sademeist tuleb lumena.
Globaalse soojenemisega on kaasnenud märgatavaid muutusi Svalbardi kliimas. Ajavahemikus 1970–2020 on aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud neli kraadi, talvekuude keskmine koguni seitse kraadi. Juulis 2020 mõõdetud uus soojarekord (21,7 °C) on ka Euroopa Arktika soojarekord. Väärib ka tähelepanu, et sama kuu neljal järjestikusel päeval mõõdeti üle 20 kraadi.
Liustikujää katab 36 502 km² ehk 60% Svalbardist; 30%-l paljandub viljatu kivim ja 10% on kaetud taimestikuga.[11] Suurim liustik onAustfonna (8412 km²) Kirdemaal, sellele järgnevadOlav V maa jaVestfonna. Suvel on võimalik suusatada Lääne-Teravmägede lõunatipustSørkappis põhjatippu. Üksnes väike vahemaa sel teekonnal pole siis kaetud lume või liustikuga.Kvitøya on 99,3% ulatuses kaetud liustikuga.[12] Kuivema kliima tõttu ei ole Teravmägede liustikud suurema paksusega, suurim paksus on u 300 kuni 400 meetrit.
Svalbardi rahvaarv oli 2016. aastal 2667, neist 423 olid venelased ja ukrainlased, 10 poolakad ja 322 Norra asulates elavad mittenorrakat. Ülejäänud 1912 elanikku on norrakad. Longyearbyenis olid 2005. aastal suurimad Norra-välised kogukonnad Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Saksamaalt, Rootsist, Taanist ja Taist.[16]
Longyearbyen on saarestiku suurim asula ja kuberneri asukoht. Linnas on haigla, põhi- ja keskkool, ülikool, ujulaga spordikeskus, raamatukogu, kultuurikeskus, kino,[17] bussitransport, hotellid, pank[18] ja mitu muuseumi.[19] AjalehtSvalbardposten ilmub kord nädalas.[20] Asulas on säilinud on väike osa kunagisest kaevandamistegevusest.
Sveagruva ja Lunckefjelleti söekaevandused peatasid tegevuse 2017. aastal ja on suletud lõplikult 2020. aastal.
Ny-Ålesundi kõik püsielanikud on seotud teadustegevusega. Kunagine kaevanduslinn on praegugi ühe ettevõtte omandis. Asulat haldab Norra riigile kuuluvKings Bay. Norra piirab asulale turistide juurdepääsu, et minimeerida mõju teadusvaatluste tulemustele.[17] Ny-Ålesundis elab talvel 35 ja suvel 180 inimest.[21]
Norra meteoroloogiainstituudil on ka jaamadKarusaarel jaHopenis, kus töötab vastavalt kümme ja neli inimest. Mõlemas jaamas võib ka ajutiselt teadustöötajaid viibida. Poola haldabHornsundis asuvat Poola polaarjaama, kus on kümme alalist elanikku.
Barentsburg on ainus püsielanikega vene asula pärastPyramideni mahajätmist 1998. aastal. Barentsburg on tööstuslinn, kus kõik rajatised kuuluvad söekaevandust haldavale Arktikugolile. Peale kaevanduse on Arktikugol avanud hotelli ja suveniiripoe, et teenindada Longyearbyenist ühepäevareise või matku tegevaid turiste.[17] Alevis on kool, raamatukogu, spordikeskus, rahvamaja, bassein, talu ja kasvuhoone. Pyramidenis on sarnased rajatised. Mõlemad asulad on ehitatud tüüpilises teise maailmasõja järgses Nõukogude arhitektuuri- ja planeerimisstiilis. Seal on kaks maailma kõige põhjapoolsematLenini kuju ja muidsotsialistliku realismi kunstiteoseid.[22] 2013. aasta seisuga[update] on käputäis töötajaid paigutatud suuresti mahajäetud Pyramideni, et säilitada taristu ja pidada turistidele taasavatud hotelli.
2007. aasta seisuga töötas 484 inimest kaevandussektoris, 211 inimest turismi alal ning 111 inimest hariduses.[24]
Turistide arv on kiiresti kasvanud ja Norra valitsus on asunud kehtestama piiranguid, et vähendada turismi võimalikku negatiivset mõju saarte keskkonnale. Kui 1996. aastal külastas saari 30 000 turisti, siis 2019. aastaks oli turistide arv kasvanud 124 000-ni.[25]
1920. aastaSvalbardi lepinguga kehtestati Norra täielik sõltumatus saarestiku üle. Saared on erinevalt Norra Antarktika territooriumist Norra Kuningriigi osa. Leping jõustus 1925. aastal pärast Svalbardi seadust. Kõigil 48 lepingu allakirjutanud riigil on võrdne õigus teostada saarestikus äritegevust, ehkki kogu tegevuse suhtes kehtivad Norra seadused. Lepinguga piiratakse Norra õigust koguda makse Svalbardil osutatavatelt teenustelt. Seetõttu on Svalbardil väiksemtulumaks kui Mandri-Norras jakäibemaksu pole. Vastavuse tagamiseks on Svalbardil eraldi eelarve. Svalbard ondemilitariseeritud tsoon, kuna leping keelab sõjaliste rajatiste rajamise. Norra sõjaline tegevus piirdub kalanduse järelevalvegaNorra rannavalve poolt, sest leping nõuab Norralt looduskeskkonna kaitset.[4][26]
Norra sisserändepoliitika ei kehti Svalbardis. Saabuvatele välismaalastele ei ole piiranguid egaviisanõuet.[27][28] Ent Mandri-Norra kaudu Svalbardi minemisel peab olema Schengeni visa neil, kel on viisat vaja Schengeni viisaruumi reisimiseks.
Svalbardi seadusega on loodud Svalbardi kuberneri institutsioon. Kuberneril on nii maavanema kui ka politseiülema vastutus, kuid ka muid volitusi, mida täidesaatev võim on talle andnud. Tema tööülesanded hõlmavadkeskkonnapoliitikat,perekonnaõigust, korrakaitset, merehädaliste päästet, turismikorraldust, infoteenuseid, suhtlust teiste riikide asulatega ning kohtumõistmist mõnes mereuurimise ja kohtuliku uurimise valdkonnas. Ent ta ei saa siiski mõista kohut juhtumites, kus tegutseb politseiülemana.[29][30] Alates 2021. aastast on Lars Fause kuberner; tema ametkonnas on 26 ametnikku. Institutsioon allub justiitsministeeriumile ja politseile, kuid annab aru ka teistele ministeeriumidele nende valitsemisala küsimustes.[31]
Alates 2002. aastast onLongyearbyen nõukogu olnud paljuski samade kohustustega, nagu valla juhtorgan, vastutades kommunaalteenuste, hariduse, kultuuri, tuletõrje, teede ja sadamate eest.[32] Hooldus- ega õendusteenuseid ei osutata, samuti puudub sotsiaalhoolekandepension. Norra elanikel säilivad pensioni- ja tervishoiuõigused oma mandriosa omavalitsuste kaudu.[33] Saarestiku haigla kuulub Põhja-Norra ülikoolihaigla koosseisu, samas kui lennujaama haldab riigile kuuluvAvinor. Ny-Ålesund ja Barentsburg jäävad tööstuslinnadeks, kus kogu infrastruktuur kuulub vastavalt Kings Bayle ja Arktikugolile. Muud Svalbardis tegutsevad asutused on Norra mäetööstuse direktoraat,Norra Polaarinstituut, Norra maksuamet ja Norra kirik.[34] Svalbard allub Nord-Troms ringkonnakohtule ja Hålogalandi apellatsioonikohtule, mõlemad asuvadTromsøs.[35]
Ehkki Norra onEuroopa Majanduspiirkonnas (EMP) jaSchengeni viisaruumis, ei kuulu Svalbard ei Schengeni viisaruumi ega EMP-sse.[36] Kuberner võib keelata piirkonda sisenemise, kui isikul pole sissetulekuallikat.[37] Ühelgi isikul ei ole vaja Svalbardi viisat ega elamisluba. Kõik võivad Svalbardis elada ja töötada tähtajatult, olenemata kodakondsusest. Svalbardi leping annab lepingupoole kodanikele samasuguse viibimisõiguse kui Norra kodanikele. Praeguseni on lubatud viisavabalt ka lepinguväliseid kodanikke. Venemaal on konsulaat Barentsburgis.[38]
2010. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Norra vahel leping, millega määrati piir Svalbardi saarestiku jaNovaja Zemlja saarestiku vahel. Suurenenud huvi nafta uurimise vastu Arktikas tekitas huvi vaidluse lahendamise vastu. Lepingus võetakse arvesse saarestike suhtelist positsiooni selle asemel, et lähtuda lihtsalt Norra ja Venemaa mandripiiri põhjapikendusest.
Svalbardi populaarseim spordiala onJalgpall. Saaretikus on kolm jalgpalliväljakut (sh üks Barentsburgis), kuid väikese rahvaarvu tõttu ei ole staadioni.[39] On ka sisehall, kus saab harrastada mitut spordiala, sealhulgas sisejalgpalli.[40]
↑"5 The administration of Svalbard".Report No. 9 to the Storting (1999–2000): Svalbard (inglise). Norwegian Ministry of Justice and the Police. 29. oktoober 1999.Originaali arhiivikoopia seisuga 18.07.2012. Vaadatud 24.03.2010.
↑"Organisation". Governor of Svalbard.Originaali arhiivikoopia seisuga 23.07.2011. Vaadatud 24.03.2010.
↑"9 Næringsvirksomhet".St.meld. nr. 22 (2008–2009): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 17. aprill 2009.Originaali arhiivikoopia seisuga 25.08.2011. Vaadatud 24.03.2010.
↑"6 Administrasjon".St.meld. nr. 22 (2008–2009): Svalbard. Norwegian Ministry of Justice and the Police. 17. aprill 2009.Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2012. Vaadatud 24.03.2010.
↑"Nord-Troms tingrett". Norwegian National Courts Administration.Originaali arhiivikoopia seisuga 25.08.2011. Vaadatud 24.03.2010.
