Pärast seda jätkas ta tööd mitmes osakestefüüsika valdkonnas, kvantväljateooria, gravitatsiooni,supersümmeetria,superstringide jakosmoloogia ningTechnicolori teooria kallal. Umbes samal ajal valmis ka paljude füüsikute koostöösStandardmudel. 1970. aastate keskel pakkus Weinberg välja muudatuse Standardmudelis, mis võimaldaks Higgsi bosoni mudelist välja jätta. Tal tuli idee, et võib eksisteerida veel üht tüüpitugev vastasmõju, mis seletaks elektronõrga sümmeetria rikkumist.[8] Samasuguse teooria töötas Weinbergist sõltumatult välja kaLeonard Susskind, kes ristis selleTechnicoloriks. See teooria pakuks lahenduse kahierarhiaprobleemile. Paljud teised on seda teooriat hiljem edasi arendanud. Technicolor on 21. sajandil uuesti rohkem esile kerkinud, sest sellele oleks võimaliksuures hadronipõrgutis kinnitust saada. Weinbergi pakutud vastasmõjuga on seotud palju lühikese elueaga liitosakesi, mille energia on põrgutis kättesaadav.[9] Teooria edasiarendused on ühitatavad ka teatud tüüpi Higgsi bosoniga.
1973. aastal sai Weinberg Harvardi ülikoolis Higginsi professoriks füüsika alal. Aastal1979 pakkus ta välja idee, et ka mitterenormeeritavad kvantväljateooriad on kasutatavadefektiivsete väljateooriatena ja lükkas seega ümber senise seisukoha, et kasutuskõlblik kvantväljateooria peab olema renormeeritav.[10] See lähenemine võimaldas hakata arendama efektiivset kvantgravitatsiooni teooriat,[11] madala energiakvantkromodünaamikat, raskete kvarkide efektiivset väljateooriat jms.
1979. aastal sai WeinbergNobeli füüsikaauhinna koosSheldon Glashow' jaAbdus Salamiga, kes olid temast sõltumatult välja töötanud oma elektronõrga ühendmõju teooriad. Auhind anti "panuse eest teooriasse, mis ühendab nõrga ja elektromagnetilise elementaarosakeste vastasmõju, sealhulgas nõrga voolu ennustamise eest".[12]
Steven Weinberg on paljude avalike loengute, esinemiste, sõnavõttude ja kirjutistega populariseerinud teadust ja seisnud talle oluliste ettevõtmiste eest. Muu hulgas kaitses takongressi eesülijuhtiva superpõrguti projekti jätkamist.[13]
"Gravitation and Cosmology: Principles and Applications of the General Theory of Relativity" (1972)
"The First Three Minutes: A Modern View of the Origin of the Universe" (1977, uue järelsõnaga 1993,ISBN 0-465-02437-8)
"The Discovery of Subatomic Particles" (1983)
"Elementary Particles and the Laws of Physics: The 1986 Dirac Memorial Lectures" (1987; koosRichard Feynmaniga)
"Dreams of a Final Theory: The Search for the Fundamental Laws of Nature" (1993),ISBN 0-09-922391-0
"The Quantum Theory of Fields" (kolm köidet: I "Foundations" 1995, II "Modern Applications" 1996, III "Supersymmetry" 2000,[15] Cambridge University Press,ISBN 0521670535,ISBN 0521670543,ISBN 0521660009)
"Facing Up: Science and Its Cultural Adversaries" (2001, 2003,HUP)
"Glory and Terror: The Coming Nuclear Danger" (2004,NYRB)
↑Donoghue, J. F. (1994). "General relativity as an effective field theory: The leading quantum corrections".Phys. Rev. D.50 (6): 3874.arXiv:gr-qc/9405057.Bibcode:1994PhRvD..50.3874D.
